Võetud täielikult aadressilt: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/punamust-ka-neil-kes-ei-vali-on-oigus-nouda.d?id=38392593, sest soostume nende seisukohtadega täielikult.
Kuuendal märtsil on taas see päev, kui Eesti inimestel on aeg demokraatiat mängida - toimuvad 12. riigikogu valimised. Milleks muuks kui demokraatia mängimiseks saab nimetada inimeste "vabadust" anda õigus oma elu kontrollida iga nelja aasta tagant poliitilise eliidi kätte?Milleks muuks saab seda nimetada, kui 2007. aastal riigikogu valimised võitnud Reformierakond kogus umbes 153 000 häält, mis andis neile õiguse moodustada ülejäänud 1,2 miljoni inimese eest asju otsustav valitsus?
Rääkimata asjaolust, et kui opositsiooniparteisid võib parlamendis veel ehk kuidagi kuulda, siis valimiskünnist mitteületanud kandidaatide ja parteide valijad on riigivalitsemisest (nii palju, kui rahvas tegelikult oma „esindajate“ kaudu seadusloomesse ja valitsemisse üldse sekkub) täielikult ära lõigatud, alla surutud, summutatud.
2007. aasta valimistel jäid sel põhjusel riigikogust välja üle 18 000 inimese poolt valitud saadikud. Kas väikeses Eestis võib sellisel juhul rääkida tõelisest „rahva esindusest“? Ja seda ainult hääleõiguslikest elanikest, üldine seisukoht on siiski, et osa siinmail sündinuid ja eluaeg elanuid ei tohi valitsemises kaasa rääkida, sest neil pole teatavat riigi poolt väljastatud paberit.
Raske on mitte pidada võltsiks süsteemi, milles vabariigi president väidab rahvustelevisioonis, et inimestel pole õigust paremat nõuda, kui nad ei leia parteide ja üksikkandidaatide kitsast valikust kedagi, keda nad usaldaks endi huvide eest seisma, või veelgi enam, kui neil puudub seaduslik õigus ise enda huvide eest seista -- ei algatada rahvahääletust veto panemiseks ebaõiglasele seadusele, ega algatada poliitiku tagasikutsumist, kes saadud volitusi kuritarvitab.
Ei ole päris normaalne, et valimata jätmine võrdustatakse ükskõiksuse või hoolimatusega. Presidendi ja erinevate institutsioonide poolt valijaile pandud omalaadi moraalne kohustus valima minna on hale katse rõhuda inimeste südametunnistusele. Milleks — kas ehk selleks, et pärast valimisi saaks jälle rääkida, kui palju valijaid oma otsuse tegid ja nii valitsemisse sekkusid?
Sealjuures jätab Ilvese arvamus “valimata jätmine vastutusest ei vabasta, see võtab õiguse nõuda paremat” mulje, nagu oleks põhiseadus (mille §12 otse mainib, et kõik on seaduse ees võrdsed, seda muuhulgas poliitiliste veendumuste lõikes) Ilvesele ühel hetkel asi mida mäletada, hetk hiljem aga sümboolne formaalsus (umbes nagu presidendi ametikoht), mille võiks mugavalt unustada.
Valimata jätmine on samasugune poliitiline otsus nagu valimine, kuid lisaks on see ka sümboolne demokraatia mängu lõpetamine, sest kui ei olda nõus mängureeglitega ega mängukaaslastega, ei ole keegi kohustatud mängust osa võtma.
Kahtlemata on riigikogu valimised ja sellele eelnev kampaania aeg suurepärane võimalus inimestel oma hääl kuuldavaks teha ja seda mitte ainult parteidel, kes peavad miljoni-eurost valimiskampaaniat kokkuhoiuks ja inimestel, kes tõepoolest mõnda neist parteidest toetavad, vaid ka neil, kes eri põhjustel valimistest osa ei võta.
Samuti nagu on erinevaid võimalusi, kuidas näidata oma rahuolematust poliitilise süsteemi suhtes — see võib olla valimissedeli rikkumine, meeleavaldus või valimiste päeval lihtsalt koju jäämine; on ka mitmeid võimalusi enda ja oma kodu elu korraldada ja selle üle otsustada. Meie avaldus ongi üleskutse inimestele, kes pole rahul praeguse asjade seisuga, kes ei näe erakondade ega kandidaatide seas piisavalt häid alternatiive, ja eelkõige neile, kes ei nõustu volitama kedagi end aru andmata ja meelevaldselt esindama, eriti küsimustes, millest kampaania ajal juttugi polnud — neile, kes ei nõustu esindusdemokraatia süsteemiga.
Selle asemel, et tunda kohustust teha valik mitme halva variandi vahel, on vaja leida endas julgus minemaks oma valikutega kaugemale, ning leida piisavalt ettevõtlikkust, et üritada end ümbritsevat keskkonda ise muuta ja organiseerida.
Riik peaks ideaalis olema rahva tööriist, kuid seda pole suutnud ükski neist. Riik peab elanike arvamust kuulama vaid valimistel, ent annab seadusi, määrusi ja otsuseid iga päev. Seda tehes on avaliku arvamuse tuim eiramine levinud. Kampaaniavälisel ajal on elanik tüütu mutukas, ja kardetavasti arvavad mõnedki võimuga toimetajad, et parem kui rahvas nende toimetusi ei segaks. Neid, kes seda siiski üritavad, peetakse kohati lausa reetureiks.
Hierarhias levib oluliselt paremini käsk, kui vastus käsu sobimatuse kohta. Riigi tuimust suurendab ta monopolistlik loomus — ükski riik ei salli oma territooriumil alternatiive endale. Kui toodet või firmat, vabatahtlikku üritust või ühendust saab boikoteerida, siis riik näeb enda boikoteerimise katses pelgalt kuritegu — olgu siis normaalse elu jaoks kohustuslikuks saanud lubade ja dokumentide puudumist, maksudest kõrvale hoidmist või lausa võimuesindaja korralduse eiramist. Riiklus ja riigivõim ei talu enda arvel mitte mingisugust kriitikat — valitsus ehk veel, aga riik omaette nähtusena mitte kunagi, seda seepärast, et ei oska kogu riigiaparaadi pidevat ja kõikehõlmavat olemasolu ilmselt mitte kuidagi ühegi mõjuva argumendiga õigustada.
Sealjuures valitseb pea kõigis riikides arusaam, et riigil on kokkuleppe teel mitte lahenevaid praktilisi erimeelsusi oma “alamatega” ehk meie, inimestega, lubatud lahendada jõu abil, ning riigipoolne jõu kasutamise algatamine või süvendamine oleks justkui eetiline. Lepingut, kus enamus hetkel elavaist või kasvõi kunagi elanud elanikest säherduse põhimõtte heaks kiidavad, pole aga ette näidata ühelgi riigil. Valimistega seostub teema sedasi, et tihti toob mõnigi demagoog hulga inimeste valimas käimise tõendiks, et elanikud on nõustunud kehtiva õiguskorraga. Selliste “kaudset tuge konstrueerivate” mõttemudelite võimalikkust võib võtta täiendava argumendina kõhkluse korral mitte valimise kasuks, eriti kuna võib päris kindel olla, et samad demagoogid ei kiirusta enamuse poolt valimata jätmist üldse tõlgendama kehtiva õiguskorra tagasi lükkamisena.
Naastes maksuraha teema juurde, kandib aga riik oma eelarves raha sihtotstarbetult kohast teise. Finantseerides end sunduse teel, ei tunneta kogu ühiskonda kontrollida ja suunata püüdev asutus oma rahakoti kaudu elanike vastumeelsust ühegi konkreetse asja rahastamisele, tajudes vaid elatustaseme või seaduskuulekuse üldist muutust.
Tundub, et riik on rahva hoopis enda tööriistaks teinud, käitumismalliks võtnud aga oma võimu säilitamise ja süvendamise. Mängu osalised, poliitikust valijani, ei pea sedasi arvama, süsteem tervikuna tegutseb lihtsalt nii. Kehtib vanasõna: “tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati”. Jääb vaid juurde lisada, et organiseerumise viisi tõttu.
On viimane aeg muuta kurssi, võtta omale uued eesmärgid: saada riigist sõltumatumaks, teha elus rohkem valikuid otse ja vähem vahendajate kaudu. Aidata ennast, naabrit ja võõrast ise, ning toetada teineteist otseses koostöös. Kelleltki ei tohiks võtta õigust endale esindajaid valida, aga seda võimalust peaksid kasutama vaid inimesed, kes kandidaatide hulgast endale tõeliselt sobiva on leidnud. Kui aga sellist kandidaati ei ole, pole mingit põhjust oma häält valimiskasti visata. Keegi ei saa valimistel osalemist kohustuslikuks muuta ja ka neil, kes valimata jätavad, on alati õigus paremat nõuda.
PunaMust on anarhistlik liikumine.
Share This
Subscribe Here
0 comments:
Postitage kommentaar