Põrandaalune

Põhjalikum ülevaade valimislubadustest

2011-03-06T11:15:00.002+02:00

EESTIMAA RAHVALIIT
http://www.erl.ee/index.php?id=1456

ERAKOND EESTIMAA ROHELISED
http://kampaania.erakond.ee/index.php?sisu=kandidaadid&mid=16&lang=estindex.php?sisu=tekst&mid=64&lang=est

ISAMAA JA RES PUBLICA LIIT
http://www.irl.ee/et/Valitsemisprogramm-2011-15

Keskerakond
http://www.keskerakond.ee/valimised/EK%20Valimisplatvorm_14%2001%2011.pdf

REFORMIERAKOND
http://www.reform.ee/et/Valimised/Programm/Programmi-terviktekst

SOTSIAALDEMOKRAATLIK ERAKOND
http://sotsdem.ee/wp-content/uploads/SDE-programm-2001.-aasta-Riigikogu-valimisel.pdf

Mingil ajal teen ehk ka lühikokkuvõtted, et tulevikuks säilitada.

Loe erakondade põhilubadusi neil valimistel!

2011-02-13T01:13:00.003+02:00

Et mitte meelest lasta lubadusi, mida antakse ja pärast öelda: meest sõnast härga sarvist siis jäädvustan siia postimehe artikli.

http://poliitika.postimees.ee/?id=373877

18.01.2011 11:10

Postimees palus neljal suuremal parteil välja valida oma kolm tähtsamat lubadust, mille nad võimule saades teoks teevad.

Isamaa ja Res Publica Liit

Põhilubadused

• Tasuta kõrgharidus

Lubame õppemaksuta eestikeelset kõrgharidust ja õppetoetust vähekindlustatutele.

• Emapension

Emapensioni makstakse võrdses suuruses pensionilisana iga lapse pealt. Näiteks kahe lapse ema saab aastas vähemalt 13. keskmise vanaduspensioni suuruse pensionilisa.

• Kodukulud alla

Kaotame kodude maamaksu ja toetame korterelamute soojustamist, mis vähendab küttekulusid poole võrra.

Keskerakond

Põhilubadused

• Tööpuuduse vähendamine

Loome sotsiaalseid töökohti, suurendame töötuskindlustushüvitist.

• Hinnatõusu peatamine

Alandame toasooja käibemaksu 20 protsendilt 9 protsendile. Maksueristused elutähtsatel kaupadel ja teenustel.

• Toetuste ja pensionite suurendamine

Tõstame kõiki pensione, taastame matusetoetuse, tasuta koolitoit gümnaasiumitesse, suurendame toimetulekupiiri, lapsehooldustasu kuni kolmanda eluaastani 200 eurot.

Sotsiaaldemokraadid

Põhilubadused

• Lapsetoetus kolmekordseks

Lapsetoetus 19 € asemel 60 € kuus lapse 19-aastaseks saamiseni.

• Toidukorv soodsamaks

Vähendame toidukaupade käibemaksu 20 protsendilt 5 protsendile. Sellega ohjeldame toidukaupade hinna tõusu.

• Tudengipalk ja paindlik pensioniiga

Maksame üliõpilastele 130 € tudengipalka ja heade õpitulemuste eest 65 € lisaks. Anname võimaluse valida pensionile mineku aeg 60–65 eluaasta vahel.

Reformierakond

Põhilubadused

• Stabiilne majanduskasv

Tulumaksumäära vähendamine koos maksuvaba miinimumi tõstmisega, töötuskindlustusmaksu määra vähendamine.

• Peredele Põhjamaade kvaliteediga haridus, tervishoid ja turvalisus

Tulemustepõhine rahastamine kõrghariduses, vabatahtliku tervisekindlustuse võimaluste suurendamine.

• Sissetulekute kasv ja pensionitõus

Tööjõumaksude vähendamine, stabiilne pensionitõus.

Demagoogia meistriklass Edgar Savisaare esituses

2011-02-10T20:46:00.003+02:00

Tervenisti kopeeritud Postimehest, sest demagoogia kui poliitiline mäng kimbutab meid mitte ainult allpool mainitud isikuga seoses. Seda leidub igalpool mujalgi. Olge siis valvsad ja püüdke aru saada, mida teile tegelikult öeldakse.

08.01.2011 12:17

Priit Pullerits

Aasta lõpus puhkenud Venemaa rahaskandaalis näitas Keskerakonna juht oma lihvitud võtetega hiilgavalt, kuidas rahvast lollitada. Aga kedagi ei saa lollitada lõpmatuseni.

Endanimelises jõuluaja telesaates küsis Hannes Võrno Keskerakonna juhilt Edgar Savisaarelt otse: «Kas te olete venelaste agent või ei ole?» Elementaarne küsimus, millele saab olla ainult kaks vastust: «jah» või «ei».

Mida vastaks 187 000 televaataja (Emori andmed) ees inimene, keda kahtlustatakse mõjuagendiks olemises, aga kes tegelikult seda ei ole? Iga mõistlik inimene vaataks rahvale otsa ja lausuks kindlal häälel: «Ei.»

Aga mäletate, mida vastas Savisaar? Ta ütles üleolevalt: «Keegi ei taha seda teada, keegi ei usu seda ja keegi ei võta seda juttu tõsiselt ka.»

Loomulikult ei tähenda selline vastus iseenesest, et Savisaar ongi Vene agent. Kuid Savisaare vastusest ilmneb värvikalt demagoogiliste võtete arsenal, millega ta on üritanud rahaskandaalis ausatest ja selgesõnalistest vastustest kõrvale hiilida, talle esitatud süüdistusi eirata ja koguni naeruvääristada.

Võte 1: süüdista poliitmänge

See, et Savisaar laseb tema pihta esitatud süüdistuste vastu käiku ohjeldamatu demagoogia, ilmnes juba skandaali esimesest päevast. Algul üritas ta väita, et süüdistus, nagu kujutaks ta ohtu Eesti julgeolekule, pole muud kui tühipaljas osa valimisvõitlusest. «Rahunege maha, enne valimisi käiakse igasuguseid asju välja,» ütles Savisaar Kuku raadio «Linnatunnis».

«Mulle näib, et praegu, kui on läbi kukkunud viimaste aastate kõige suurem erioperatsioon, mis puudutas [endise Pärnu linnapea, keskerakondlase Mart] Viisitamme juhtumit, oli vaja seda millegagi summutada.» See loogika, nagu hilisem sündmuste areng näitas, oli niivõrd ajuvaba, et isegi Savisaar pole püüdnud seda skeemi enam esile tõugata.

Peale selle üritas ta skandaali avapäeval kuulutada, et Postimehe esiküljel tema rahaküsimisest rääkinud lugu pole muud kui lehe katse läbimüüki suurendada. Vale! Postimehe leviosakond kinnitas, et skandaali avapäeval läks jaemüüki 2383 lehte ehk 193 võrra vähem kui sellele eelnenud päeval.

Võte 2: nori pisiasjade kallal

Samas oskas Savisaar osavalt ära kasutada segadust, mis tekkis seoses küsimusega, kas kaitsepolitsei teabeettekanne tema kohta oli kirjalik või suuline. Kui Postimees.ee pressikonverentsil küsis, kas Savisaar usub, et teda Venemaa mõjuagendiks nimetav kapo dokument on olemas, tuli pärast pikka pausi vastuseks: «Mina tuginen sellele, mida kirjutab teie töökaaslane Tuuli Koch. Ega tema ju ise midagi välja ei mõtle, eks ole. See on mul alus.»

Selle eest, et ajakirjanikud lasid Savisaarel lükata sujuvalt päevakorra põhipunktiks küsimuse, kas raport oli kirjalik või suuline, nahutasid neid nii Postimehe kogenuim toimetaja Kalle Muuli kui ka luureeksperdi ja julgeolekuanalüütikuna esitletud Eerik-Niiles Kross. Kross ütles Postimees.ee-le: «Tänased lehelood näitavad, et Savisaar on väga osav infoga manipuleerija.»

Võte 3: aja asjad segaseks

Kuidas manipuleerimine käib, selles võis igaüks oma silmaga veenduda 16. detsembri «Ringvaates». Esiteks eitas Savisaar igasuguse probleemi olemasolu, seletades teda küsitlenud Marko Reikopile, et peaminister Andrus Ansipi sõnul mingit «raportit ei ole olemas, see on Postimehe väljamõeldis».

«Probleem on Postimehe ja Tuuli Kochi jaoks, kes tõesti näppupidi jäi vahele selles asjas,» lausus Savisaar. «Mina usun peaministrit, teie usute Tuuli Kochi.» Mis siis, et kõigest mõni tund varem oli Koch kõlvanud talle usaldusväärseks allikaks küll. Ja mis siis, et paar päeva hiljem teatas Savisaar, et usutava Ansipi stiil on hoopis salatsemine ja salgamine.

Võte 4: juhi teemad kõrvale

Teiseks põikles Savisaar kõrvale Reikopi küsimustele vastamast, viies jutu erakonna jaoks Venemaalt raha küsimiselt õigeusu kiriku ehituse rahastamisele. (Täpselt sama võtet kasutas ta usutluses Võrnoga.)

Kui Reikop teda peateemale tagasi püüdis juhtida, noomis Savisaar: «Kas te tahate kuulata või tahate ise rääkida?» ja «Mis kasu on küsimisest, kui te vastuseid kuulata ei taha».

Kui Reikop tõstatas mõjuagendi teema, ütles Savisaar üleolevalt: «See on poisikeste luuremäng, mida te praegu teete, ja seda võite mujal teha kui ausas ETVs.»

Võte 5: vasta, aga mitte küsimusele

Kolmandaks demonstreeris Savisaar oma igipõlist oskust valida esitatud küsimusest vastamiseks hoopis mingi kõrvaline aspekt, jättes mulje, justkui annaks ta põhjaliku vastuse, ent rääkides tegelikult hoopis sellest, mis asjasse ei puutu. Reikop viitas Ansipi vestlustele Keskerakonna liikmetega, kes öelnud talle, et erakonnas käib võitlus Savisaare esimehe kohalt väljavahetamiseks.

Ja mida kostis seepeale Savisaar?

«Maru vahva, et Ansip käib keskerakondlastega suppi söömas, aga oleks tore, kui ta kuuleks ka seda, et astmeline tulumaks on päris hea asi, ja ei kuulaks ainult seda, mida [rahandusminister Jürgen] Ligi talle räägib – siis võib-olla saaks Ansipist asja ka.»

Veel ühe katse tuld peateemalt kõrvale juhtida tegi Savisaar siis, kui hakkas rääkima 3. novembri kohtumisest Vääna-Jõesuu puhkebaasis kapo peadirektori Raivo Aegiga, kus Aeg oli Savisaare väitel õhutanud teda jätkama suhteid ja kontakte Vene poolega.

Targu jättis ta mainimata, kas Aeg käskis tal Venemaalt ka Keskerakonnale raha küsida. Kui Tiina Jaakson ETVst soovis täpsustada, kuidas Aeg õhutas teda kontakte jätkama, siis sellele jättis Savisaar vastamata, öeldes, et «mina ei hakka siin spekulatsioonidega tegelema». Kuid keegi ei palunudki tal spekuleerida, vaid kohtumist täpsemalt kirjeldada.

Võte 6: mõnita küsijat

Lisaks täpsustavate küsimuste ignoreerimisele kasutab Savisaar võtet, kus ta alandab küsijat, väites, et too ei saa tema selgest vastusest lihtsalt aru. Jaakson küsis 21. detsembri pressikonverentsil: «Te ütlesite, et peaministrile kuulub väide, et te küsisite [Venemaa Raudteede juhilt Vladimir] Jakuninilt kolm miljonit eurot. Peaminister peab õigusriigis seda tõestama. Kas te lähete kohtusse?»

Savisaar: «Ma lugesin [Tallinna linnavolikogu aseesimehe Jaak] Juske samalaadset küsimust ja saatsin talle ka vastuse. Vastuse sisu on selline, et üldiselt on tark oodata kümme päeva pärast seda, kui president on välja kuulutanud uue allikakaitseseaduse. Minu teada peaks, kui ma nüüd õigesti arvutan, täna see kümme päeva ka täis saama.»

Jaakson: «Kas te lähete siis kohtusse?»

Savisaar: «No midagi ei ole teha, kuulake mu vastust tähelepanelikult, saate aru.»

Te võite Savisaare vastust Jaaksoni kas-küsimusele, kus vastus saab olla kas «ei» või «jah», lugeda kas või kümme korda, aga vastust te sealt välja ei loe.

Võte 7: mine vasturünnakule

Kui katsed tuld endalt kõrvale juhtida ei õnnestunud, võttis Savisaar ette mitu vasturünnakut. Esiteks teatas ta kavatsusest esitada riigikogus arupärimised peaministrile ja siseministrile, et nad lükkaks ümber väited, nagu oleks kapo oletusi tema tegevuse kohta edasi räägitud Tallinnas resideerivatele välisdiplomaatidele.

«Tallinnas asuvate välissaatkondade teavitamine eriteenistuse oletustest ja arvamustest asetaks Eesti riigi tõelise banaanivabariigi staatusse,» püüdis ta ennast kaitsta Eesti riiki kilbile tõstes. «Kui need ajakirjanduses ilmunud väited vastavad tõele, siis on tegemist Eesti riigi rahvusvahelise maine kuritegeliku kahjustamisega, milles süüdi olevad isikud peavad vastutama seaduse ees.»

Teiseks saatis Savisaar peaprokurör Norman Aasale kuriteoteate, kus palus riigiprokuratuuril alustada kriminaalmenetlust uurimaks riigisaladuse lekitamist Postimees.ee artiklis «Vastuluure kirjeldab Edgar Savisaart Venemaa mõjuagendina».

Kolmandaks ähvardas ta kohtuga Eesti meediaväljaandeid. «Kümme päeva tagasi kuulutas president välja uue allikakaitseseaduse, mis tähendab, et ajalehed võivad endiselt levitada igasugust laimu isegi siis, kui see tuleb peaministri suust,» seisab Savisaare avalduses. «Aga alates tänasest võib selle laimu lühikese müügiedu hind kohtus olla meediaväljaannetele varasemast palju kallim.»

Võte 8: näita ennast ohvrina

Samas lasi Savisaar enda kaitseks käiku väite, et hoopis tema on kogu loos ohver – Venemaa ohver. «See, et Venemaa tahab likvideerida Eesti asja ajavat Savisaart, ega see ei ole ilmselt uudis nendele inimestele, kes on kursis Eesti lähiajalooga,» ütles ta pressikonverentsil.

«Et nad kasutavad selleks Eesti eriteenistuse abi, on aga vähemalt sama suur skandaal kui ühe kiriku ehituse ründamine jõulude eel.» (Sama motiivi kordas ta Võrnole: «Kui tõepoolest vastab tõele see versioon, et Eesti ja Vene eriteenistus käsikäes võtsid Savisaare sihikule, ei ole asi Savisaares, vaid Eesti rahvas ja Eesti riigis.»)

Savisaare veesegamisest sai viimaks mõõt täis isegi tema võitluskaaslastel. Ain Seppik nõudis, et Savisaar annaks erakonnale oma tegevusest punkt-punktilt aru. «Siin ei aita niisugune üldine jutt Vene eriteenistustest ja Eesti kapo koostööst jne,» rääkis ta Kuku raadiole antud intervjuus. «Siin niisuguse üldise poliitilise demagoogiaga enam läbi ei saa.»

Võte 9: naeruväärista süüdistusi

Aga millega reageeris Savisaar? Tema järgmiseks käiguks oli süüdistuste naeruvääristamine. Kapo raport – mida mäletatavasti alles paar päeva tagasi ei pidanud olemaski olema – on tema sõnul kontekstist välja rebitud ja kohati «tõlkes kaduma läinud». «Mina nimetaksin seda dokumenti öövarjus kergel käel kokku pandud paberiks, mida minul on küll raske tõsiselt võtta,» teravmeelitses Savisaar.

Kui Koit Brinkmann Äripäevast küsis, kas Savisaar võib kinnitada, et ta ei ole küsinud erakonnale Venemaalt raha, heitis Keskerakonna juht nalja: «Ma ei ole kellegi... mis agent see oli...» – misjärel pöördus kõrval istunud Lextali advokaadibüroo juristi poole, kes sõnas: «mõju») – «...mõjuagent.» Olgugi et senistes usutlustes, näiteks «Ringvaates», oli see sõna tõrgeteta üle ta huulte tulnud.

Võte 10: tee must valgeks

Kõige häbematumaks demagoogiavõtteks oli aga musta valgeks rääkimine, kui Savisaar kuulutas 22. detsembri pressikonverentsil, et jõudis kapo raporti läbi lugeda ning tal on hea meel, et ettekanne toetab tema sõnu. «Kapo on minu poolel,» sõnas ta.

Kuidas nii, võisid küsida hämmeldunud inimesed, kes jõudsid teistsugusele järeldusele.

Väga lihtsalt: «See ongi selle ettekande nõrk koht, teie loete ja leiate seal üht ja küsite, et kas peaks [Keskerakonna juhi kohalt] tagasi astuma,» seletas Savisaar. «Mina loen ja leian teist ning alustasingi sellest.»

Ent ligi nädal hüppamist ühelt demagoogia ratsult teisele kulutas viimaks ka seni vankumatult esinenud Savisaare. 22. detsembri pressikonverentsil nähvas ta ajakirjanike küsimuse peale lõhest Keskerakonnas: «Ärge lootkegi, te otsite olematut lõhet.»

Ja küsis neilt, kas nood suudavad nimetada seadust, mida ta on rikkunud, vastates üleolevalt ise: «Kui ei suuda, siis unistage edasi!»

Sama päeva õhtul läks Savisaar Tallinna lennujaama avalikus ruumis kätega kallale teda jäädvustavale fotograafile. Kas mäletate, mida ütles selle kohta, kui poliitik peaks kaotama närvid, eelmise aasta lõpus Arterile antud intervjuus Savisaare endine protežee, nüüd sotsiaaldemokraatide juht Sven Mikser?

Ütles nii: «Kui poliitik avalikkuse või ajakirjandusega suheldes närvid kaotab, siis tõenäoliselt tekib küsimus, kas sellise närvikavaga inimese kätte on põhjust riigitüüri usaldada.» Riigitüür demagoogi käes oleks sama hull, küllap hullemgi.

Viga näete?

Edgar Savisaar ütles teleusutluses Hannes Võrnole Venemaa kiituseks: «Kui Venemaa ei oleks esimesena tunnustanud Balti riike, ma ei arva, et meie käsi oleks nii hästi käinud.»

Savisaar eksib. Eesti taasiseseisvumist tunnustas esimesena 22. augustil 1991. aastal Island. 22. augustil tunnustas meie taasiseseisvumist Leedu, 23. augustil Läti. Vene Föderatsioon ning Taani ja Ungari taastunnustasid Eestit 24. augustil.

Kommentaar

Savisaar kui ohtlik kuri deemon

Margit Sutrop
professor, Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja

Edgar Savisaare peamiseks poliitiliseks relvaks on olnud demagoogia. Demagoogia tähendab rahva sihipärast mõjutamist ja eksitamist, mängides primitiivsetele emotsioonidele, loogikavigadele ja puudulikele teadmistele.

Sageli on imestatud, miks Savisaare ebaausate tegude ja Eesti-vastase poliitika paljastamine ei vähenda tema toetajate hulka, vaid vahel koguni kasvatab seda. Asi on selles, et Savisaare kriitikud kasutavad ausa diskussiooni võtteid, toetudes faktidele, loogikale ja ratsionaalsusele. See on aga sama lootusetu nagu kasutada tänavakakluses klassikalise maadluse võtteid.

Kas demagoogist jagu saamiseks peaksime siis muutuma temasarnaseks? Ei, seda ma ei arva. Demagoogi mõju saab vältida, kui teada, missugused on need vahendid, mida ta inimeste mõjutamiseks kasutab: valetamine, unustamine, must-valgetes kategooriates mõtlemine, asjade ülim lihtsustamine ja meelevaldsete järelduste tegemine, konkreetsete faktide asemel apelleerimine traditsioonilistele väärtustele (patriotism, perekond, usk), arutelu aluse vahetamine, möödarääkimine, ringtõestus, sildistamine, hüpnootiliste rütmide kasutamine kõnes, jutlustavas toonis moraliseerimine, grupi eneseteadvuse kehutamine, ähvardava vastase kuju loomine, ähvardamine, vastase süüdistamine omaenda tegevuses jne.

Demagoogi vastu ei aita muu, kui et tema trikid tuleb paljastada, ja inimesed, kes kalduvad kaasa minema emotsionaalsete kihutuskõnedega, võiksid lasta end tema kõnede ajaks «kinni siduda» nagu Homerose «Odüsseia» meremehed.

Online-väitlus: emapension kasvatab sündimust

2011-02-10T10:41:00.005+02:00

Sattusin lugema Online-väitlus: emapension kasvatab sündimust

Mida peaks tähendama lause:

Mida turvalisem on lapse kasvatamisega ja alates lapse täisealiseks saamisega kahe järgneva põlvkonna ülalpidamisega seonduv, seda tõenäolisemalt valib naine lapse sünnitamise, mitte abordi kasuks, või valib teadlikult rasestumise eesmärgiga sünnitada.

Täna lugesin selle debati järge ja kogusin kokku pärlid:

Eesti poliitilise reaalsuse üle otsustab valija.

See on lihtsalt naljakas väide. Valija otsustab selle üle jah, aga ainult valimiste ajal. Pärast valimisi ju on see ikkagi poliitikute kontrollida. Aga kuna on tulemas valimised siis ...

... või arvate tõepoolest, et nn võileivapõlvkond suudab vaatamata kohustusele pidada ülal enda vanemaid ning saada ka ise veel rohkem lapsi?

Kes on võileivapõlvkond?

Tänane Eesti naine on pensionil keskmiselt 23 aastat, ma ei leia, et see oleks lühike või ebaoluline periood.

Kummaline arvutus. Eestis on preaegu naistel pensionieaks 63 seega eluiga peaks olema 86. Kui pensioni iga tõuseb 65-ni (vastav seadus võeti vastu eelmisel aastal) siis tõuseb ka eeldatavalt keskmine eluiga 88-ni. Praegune naiste keskmine eluiga peaks, aga olema hoopis 79,23 aastat. Väike ebakõla tekkib.

Lapsed üles kasvatanud pensionär ei pea ennast enam tundma ühiskonnas alaväärse või karistatuna.

Andke mulle andaks, aga sellest lausest (võite ka selle lõigu üle lugeda, muljet see ei muuda) tekkib selline mõte, et need pensionärid, kellel pole lapsi olnud peaksidki ennast alaväärsena ja karistatuna tundma.

Juba kolm kvartalit järjest on palgad kasvanud.

Kus? Missugused palgad kasvavad?

Anarhistid: Ka neil, kes ei vali, on õigus nõuda

2011-01-14T17:58:00.003+02:00

Võetud täielikult aadressilt: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/punamust-ka-neil-kes-ei-vali-on-oigus-nouda.d?id=38392593, sest soostume nende seisukohtadega täielikult.

Kuuendal märtsil on taas see päev, kui Eesti inimestel on aeg demokraatiat mängida - toimuvad 12. riigikogu valimised. Milleks muuks kui demokraatia mängimiseks saab nimetada inimeste "vabadust" anda õigus oma elu kontrollida iga nelja aasta tagant poliitilise eliidi kätte?

Milleks muuks saab seda nimetada, kui 2007. aastal riigikogu valimised võitnud Reformierakond kogus umbes 153 000 häält, mis andis neile õiguse moodustada ülejäänud 1,2 miljoni inimese eest asju otsustav valitsus?

Rääkimata asjaolust, et kui opositsiooniparteisid võib parlamendis veel ehk kuidagi kuulda, siis valimiskünnist mitteületanud kandidaatide ja parteide valijad on riigivalitsemisest (nii palju, kui rahvas tegelikult oma „esindajate“ kaudu seadusloomesse ja valitsemisse üldse sekkub) täielikult ära lõigatud, alla surutud, summutatud.

2007. aasta valimistel jäid sel põhjusel riigikogust välja üle 18 000 inimese poolt valitud saadikud. Kas väikeses Eestis võib sellisel juhul rääkida tõelisest „rahva esindusest“? Ja seda ainult hääleõiguslikest elanikest, üldine seisukoht on siiski, et osa siinmail sündinuid ja eluaeg elanuid ei tohi valitsemises kaasa rääkida, sest neil pole teatavat riigi poolt väljastatud paberit.

Raske on mitte pidada võltsiks süsteemi, milles vabariigi president väidab rahvustelevisioonis, et inimestel pole õigust paremat nõuda, kui nad ei leia parteide ja üksikkandidaatide kitsast valikust kedagi, keda nad usaldaks endi huvide eest seisma, või veelgi enam, kui neil puudub seaduslik õigus ise enda huvide eest seista -- ei algatada rahvahääletust veto panemiseks ebaõiglasele seadusele, ega algatada poliitiku tagasikutsumist, kes saadud volitusi kuritarvitab.

Ei ole päris normaalne, et valimata jätmine võrdustatakse ükskõiksuse või hoolimatusega. Presidendi ja erinevate institutsioonide poolt valijaile pandud omalaadi moraalne kohustus valima minna on hale katse rõhuda inimeste südametunnistusele. Milleks — kas ehk selleks, et pärast valimisi saaks jälle rääkida, kui palju valijaid oma otsuse tegid ja nii valitsemisse sekkusid?

Sealjuures jätab Ilvese arvamus “valimata jätmine vastutusest ei vabasta, see võtab õiguse nõuda paremat” mulje, nagu oleks põhiseadus (mille §12 otse mainib, et kõik on seaduse ees võrdsed, seda muuhulgas poliitiliste veendumuste lõikes) Ilvesele ühel hetkel asi mida mäletada, hetk hiljem aga sümboolne formaalsus (umbes nagu presidendi ametikoht), mille võiks mugavalt unustada.

Valimata jätmine on samasugune poliitiline otsus nagu valimine, kuid lisaks on see ka sümboolne demokraatia mängu lõpetamine, sest kui ei olda nõus mängureeglitega ega mängukaaslastega, ei ole keegi kohustatud mängust osa võtma.

Kahtlemata on riigikogu valimised ja sellele eelnev kampaania aeg suurepärane võimalus inimestel oma hääl kuuldavaks teha ja seda mitte ainult parteidel, kes peavad miljoni-eurost valimiskampaaniat kokkuhoiuks ja inimestel, kes tõepoolest mõnda neist parteidest toetavad, vaid ka neil, kes eri põhjustel valimistest osa ei võta.

Samuti nagu on erinevaid võimalusi, kuidas näidata oma rahuolematust poliitilise süsteemi suhtes — see võib olla valimissedeli rikkumine, meeleavaldus või valimiste päeval lihtsalt koju jäämine; on ka mitmeid võimalusi enda ja oma kodu elu korraldada ja selle üle otsustada. Meie avaldus ongi üleskutse inimestele, kes pole rahul praeguse asjade seisuga, kes ei näe erakondade ega kandidaatide seas piisavalt häid alternatiive, ja eelkõige neile, kes ei nõustu volitama kedagi end aru andmata ja meelevaldselt esindama, eriti küsimustes, millest kampaania ajal juttugi polnud — neile, kes ei nõustu esindusdemokraatia süsteemiga.

Selle asemel, et tunda kohustust teha valik mitme halva variandi vahel, on vaja leida endas julgus minemaks oma valikutega kaugemale, ning leida piisavalt ettevõtlikkust, et üritada end ümbritsevat keskkonda ise muuta ja organiseerida.

Riik peaks ideaalis olema rahva tööriist, kuid seda pole suutnud ükski neist. Riik peab elanike arvamust kuulama vaid valimistel, ent annab seadusi, määrusi ja otsuseid iga päev. Seda tehes on avaliku arvamuse tuim eiramine levinud. Kampaaniavälisel ajal on elanik tüütu mutukas, ja kardetavasti arvavad mõnedki võimuga toimetajad, et parem kui rahvas nende toimetusi ei segaks. Neid, kes seda siiski üritavad, peetakse kohati lausa reetureiks.

Hierarhias levib oluliselt paremini käsk, kui vastus käsu sobimatuse kohta. Riigi tuimust suurendab ta monopolistlik loomus — ükski riik ei salli oma territooriumil alternatiive endale. Kui toodet või firmat, vabatahtlikku üritust või ühendust saab boikoteerida, siis riik näeb enda boikoteerimise katses pelgalt kuritegu — olgu siis normaalse elu jaoks kohustuslikuks saanud lubade ja dokumentide puudumist, maksudest kõrvale hoidmist või lausa võimuesindaja korralduse eiramist. Riiklus ja riigivõim ei talu enda arvel mitte mingisugust kriitikat — valitsus ehk veel, aga riik omaette nähtusena mitte kunagi, seda seepärast, et ei oska kogu riigiaparaadi pidevat ja kõikehõlmavat olemasolu ilmselt mitte kuidagi ühegi mõjuva argumendiga õigustada.

Sealjuures valitseb pea kõigis riikides arusaam, et riigil on kokkuleppe teel mitte lahenevaid praktilisi erimeelsusi oma “alamatega” ehk meie, inimestega, lubatud lahendada jõu abil, ning riigipoolne jõu kasutamise algatamine või süvendamine oleks justkui eetiline. Lepingut, kus enamus hetkel elavaist või kasvõi kunagi elanud elanikest säherduse põhimõtte heaks kiidavad, pole aga ette näidata ühelgi riigil. Valimistega seostub teema sedasi, et tihti toob mõnigi demagoog hulga inimeste valimas käimise tõendiks, et elanikud on nõustunud kehtiva õiguskorraga. Selliste “kaudset tuge konstrueerivate” mõttemudelite võimalikkust võib võtta täiendava argumendina kõhkluse korral mitte valimise kasuks, eriti kuna võib päris kindel olla, et samad demagoogid ei kiirusta enamuse poolt valimata jätmist üldse tõlgendama kehtiva õiguskorra tagasi lükkamisena.

Naastes maksuraha teema juurde, kandib aga riik oma eelarves raha sihtotstarbetult kohast teise. Finantseerides end sunduse teel, ei tunneta kogu ühiskonda kontrollida ja suunata püüdev asutus oma rahakoti kaudu elanike vastumeelsust ühegi konkreetse asja rahastamisele, tajudes vaid elatustaseme või seaduskuulekuse üldist muutust.

Tundub, et riik on rahva hoopis enda tööriistaks teinud, käitumismalliks võtnud aga oma võimu säilitamise ja süvendamise. Mängu osalised, poliitikust valijani, ei pea sedasi arvama, süsteem tervikuna tegutseb lihtsalt nii. Kehtib vanasõna: “tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati”. Jääb vaid juurde lisada, et organiseerumise viisi tõttu.

On viimane aeg muuta kurssi, võtta omale uued eesmärgid: saada riigist sõltumatumaks, teha elus rohkem valikuid otse ja vähem vahendajate kaudu. Aidata ennast, naabrit ja võõrast ise, ning toetada teineteist otseses koostöös. Kelleltki ei tohiks võtta õigust endale esindajaid valida, aga seda võimalust peaksid kasutama vaid inimesed, kes kandidaatide hulgast endale tõeliselt sobiva on leidnud. Kui aga sellist kandidaati ei ole, pole mingit põhjust oma häält valimiskasti visata. Keegi ei saa valimistel osalemist kohustuslikuks muuta ja ka neil, kes valimata jätavad, on alati õigus paremat nõuda.

PunaMust on anarhistlik liikumine.

Mõtteid valimiste kuludest

2010-12-16T17:58:00.004+02:00

Postimees Nii kummaline kui see ka ei ole, aga ka ilmselge põhjusega, lükkas riigikogu tagasi seaduse, millega oleks erakondade valimiskulud läbipaistvamaks muutunud. Sellisel juhul ei jää mul muud uskuda kui, et rahaasjad pole meie riigis ikkagi korras. See kõik on muidugi meie sõltumatu instituudi arvamus, aga nagu teadis üks väljamaine prints enda riigigi kohta ütelda siis lausa mäda. Selle sammuga tallatakse jalge alla minu isklik õiglustunne ja kampaaniad, kus otsitakse ausaid poliitikuid. Viitan siin näiteks kampaaniale, kus kutsuti üles kampaaniates üksteist mitte poriga loopima, mis suure kolinaga kokku kukkus. See on suur lootus, et on olemas poliitikuid kes käituks inimestena. Kahjuks siiani tühja jooksnud.

Mind on koguaeg imestama pannud, kui suur on valimiste eelarve.

Delfi: Kesk kulutas toonastele riigikogu valimistele 41 miljonit. Reformierakond kulutas 32 miljonit, IRL ligi 20 miljonit, Rahvaliit üle 13 miljoni, SDE ligi 8 miljonit ja Rohelised 2,5 miljonit krooni.

Mida me oleme selle eest saanud? Sada kuusteist miljonit. Samas artiklis on kirjas, et enamus sellest läheb reklaami firmadele. Miks ei ole valimisreklaamide tegemine tasuta? Selleks võiks luua eraldi riigifirma, mis tegelebki erakondade reklaamimisega. Tasuta selles mõttes, et reklaami hind poleks kunstlikult üles aetud oksionihinnaga vaid riiklikult kehtestatud. Telekanal on avalik-õiguslik, võiks olla ka avalik-õiguslik reklaamifirma. Eratelekanalitesse valimisreklaame mitte üldse lubada. Ajalehtedele teha kohuseks (meil on ju ometi patriootlikud ajakirjanikud) avaldada teatud mahus, kindlaks määratud aja jooksul kõikide erakondade reklaamid. Muidu avaldavad küll valgeid ruute, mille alla on kirjutatud, et siin võiks olla sinu reklaam. Ajalehe reklaamipind on ju lihtsalt tühi pind, mille keegi heastpeast laseb ennast täis trükkida. Või ajalehed võiks hoopis välja anda eraldi valimiste vahelehe, millega „hinnalist päris“ reklaamipinda mitte „raisata“.

Esiteks oleks siis võrdne. Oletame, et erakonna kampaaniahinna suurus tõesti on põhjuseks kui palju seda erakonda valitakse – siis on ju täiesti ebavõrdne, et teatud erakonnad saavad nautida suurt valijaskonda ainult tänu oma kassa suurusele. Nagu tasuline haridus, mis tekitaks olukorra, kus rikkamad lapsed saaksid haridust, aga vaesemad, seejuures mitte lollimad jääksid sellest ilma. Võrdsus ka erakondade rahaasjadesse.

Teiseks jääks ära selline raha raiskamine nagu praegu. Kui ülal mainitud artikli kohaselt saab Roheliste erakond hakkama ka poole miljoniga siis ei peaks ju teistel erakondadel olema mingi raskus neid eeskujuks võtta. See teeks juba 110 miljonit kasu kui sisse arvestada kõik eestis hetkel tegutsevad parteid -Wikipeedia: parteide nimekiri.

Valimiste keerises

2010-10-15T15:08:00.008+03:00

Ma ei saa aru ... ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et ma pean valima kahest sitast vähem haisva. Ma ei taha. Tahan valida hea ja halva vahel. Või mis veelparem: kahe hea vahel. Ma ei ole rahul, et mind peetakse lolliks. Võibolla ma näen maailma teatud määral lihtsustatult, aga see ei tähenda, et ma ei võiks osata otsustada.

Praegu on minu silmale pilt järgmine: mina olen toas, tahaks välja, aga vihma sajab ja selle vastu ei anna midagi ette võtta. Inimestel, kes väidavad, et vihmasaju vastu aitab vihmavari pean kahetsusega simaklapid maha kiskuma (kui nad selleks valmis on) ja ütlema, et vihmavari hoiab küll mind teatud määral kuivana, aga vihmasaju vastu ei aita see siiski.

Hiljuti rääkisin inimesega, kes väitis, et inimene peab valima minema ja selle halva teiste halbade seast eraldama, et oma kohust täita. Mul tekkis küsimus, mis see kohus on?

Räägin kujundlikult, et minu mõttest paremini aru saada: elan majas, mida on vaja värvida. Majarahvas seisab väljas sitahunniku juures ja vaidleb, et millise osaga sellest sitahunnikust me selle maja üle võõpame. Ühed võtavad siit ja teised sealt otsast, aga lõpptulemusena on maja ikkagi samasugust sita värvi. Mina ei taha sitta - tahan punast maja, aga sitt on ikka ainult ühte värvi. Siis tuleb minu juurde naaber, kes hakkab mind veenma, et kuna meil pole punast värvi siis ainuke võimalus on sitahunnikust otsida kõige vähem haisev junn ja sellega maja mökerdada. Sitt võib ju maja peal ära kuivada ja siis ehk ta enam ei haisegi nii hullusti, aga kui vihma hakkab sadama, ja sadama ta hakkab varem või hiljem, siis peseb see maja jälle puhtaks ja hakkab see sama trall selle sitahunniku kõrval.

Vaadates meie poliitmaastikku siis mida me näeme?

Tõnis Lukas: Haridus- ja teadusminister - ajaloolane ja muuseumi direktor

Rein Lang: Justiitsminister - meediaärimees

Jaak Aaviksoo: Kaitseminister - füüsik, teadur, akadeemik

Jaanus Tamkivi: Keskkonnaminister - ehitusinsener

Laine jänes: Kultuuriminister - koorijuht ja muusikaõpetaja, muusikamagister

Juhan Parts: Majandus- ja kommunikatsiooniminister - jurist

Helir-Valdor Seeder: Põllumajandusminister - ökonomist

Jürgen Ligi: Rahandusminister - geograaf, õppinud välismajandust ja äri

Siim Valmar Kiisler: Regionaalminister - lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli automatiseeritud juhtimissüsteemide erialal

Marko Pomerants: Siseminister - geoloog

Hanno Pevkur: Sotsiaalminister - lõpetanud õigusteaduskonna

Urmas Paet: Välisminister - politoloog

Nagu näha on oma eriala mingil määral õppinud ainult Laine Jänes. Ja mida teised seal teevad? Kes neid sinna valis, miks nad sinna valiti? Ja küsimuse vastus peitub ainult sellisel pisikesel terminil nagi onupojapoliitika, millesse meil NII taunivalt suhtutakse. Selgitan: oma pisikese töökogemuse juures olen ma märganud ühte tööle saamise vigurit – tööle saadakse tuttavate kaudu. Nagu see sama ülalmainitud tuttav rääkis, kuidas näiteks kinnisvara liigub ja äri tehakse: keegi on selles seltskonnas, kust on võimalik seda kõike saada. Nt: oma töökoha pärast oli see mees pealt kuulnud teatava lastekodu erastamisest: „Kuule, kui sul tuleb idee, anna tada teeme selle maja sulle ära.“ Samamoodi saadakse tööle ... mis siis, et konkurss avalik korraldatakse, tegelikult on tööle saaja juba enne selle korraldamist paika pandud. Ja samamoodi saadakse ka ministriks ... mis siis, et valitaval puudub täielikult antud tööle mingigi kvalifikatsioon ja haridus, mis siis, et õppinud on ta hoopis midagi muud. Ta on ikkagi meie partei aktivist.

Mina ei taha valida ebakompetentseid ametnikke. Ma ei taha endale majandusministrit, kes on õppinud juristiks. Ma ei taha majandusministrit, kelle huvid piirnevad tema enda firmaga. Ma ei lähe valima ja ma kutsun teidki üles mitte valima minema. Peale kõige muu tahan ma, et valitsus koosneks parteitutest spetsialistidest mitte parteilistest käpiknukkudest! ÄRGE MINGE VALIMA!

Sinu hääl loeb! MEIE KUULAME SIND!

2010-09-07T11:55:00.008+03:00

Sain sellise pealkirjaga voldiku. Ilus sinine ja hästi (vist) põlevast materjalist voldik.

IRL tahab teha otsuseid, mis on Sinule olulised. Seepärast korraldame üleriigilise küsitluse, et kuulata kõikide, ka Sinu häält!
Palun täida küsitlusleht ja saad tänutäheks kingituse.

IRL kuulab Sinu häält!

Võtsin siis selle ette ja jagan ka teiega omi mõtteid. Miks hakatakse enne valimisi meie häält kuulama? Muul ajal pole aega või kõrvu küljes?

Esimesed kaks vabal teemal arendatavat teemat pole nummerdatud seega ei pane ka mina sinna numbreid.

Milline on Sinu jaoks kõige olulisem teema või probleem tänases Eestis?

No mida ma oskan sellise küsimuse peale kirjutada. Kui hakata lahkama elu siit ja sealt alustades sellest, et inimesed ei tea, mida EURO tulek neile siiski kaasa toob, lõpetades sellega, et viimasel ajal on poodides kaubad jõudsalt ikkagi kallinema hakanud (kuigi enne EURO tuleku kindlaks saamist lubati, et hinnad ei tõuse) siis ei jätkuks tervest sellest voldikust ka, aga täitmiseks on ainult poolteist rida lünka. Paistab, et inimeste muresid ei taheta ikkagi täie tõsidusega võtta.

Mida tuleks Sinu arvates teha, et tagada Eestile kindel tulevik?

See on minu arvates täielikult publitsistlik küsimus. Enamik inimesi ei suuda isegi teemade laiust, mis seda küsimust hõlmatavad ette kujutada. Kuidas ma peaksin sellele küsimusele vastama? Tekkib tunne, et selle küsimuse eesmärk on puhtalt statistilise keskme välja selgitamine ja uute lubaduste genereerimine. Samas kõik ju teavad, et valimislubadusi ei täideta, aga neid on vaja ikkagi. Siis on uhkem.

1. Kas Sinu arvates liiguvad asjad Eestis õiges suunas?
Jah...Ei

Mina sooviks praegu ikkagi päris täpselt teada, kuhu me siis liigume? EURO-tsooni? See on ainus käegakatsutav suund, mida ma näen. Siis küsigu ka nii, aga mitte ärgu keerutama nagu esimesel kohtamisel. Samas võiks ka siin olla punktiir/lünk, kuhu inimene oma arvamuse saab avaldada? Mina arvan, et ühest vastust sellele küsimusele ei ole on tehtud mõlemat, nii valesid kui õigeid otsuseid.

2. Raskel ajal peab ka valitsus sarnaselt tavaliste peredega püksirihma pingutama. Kas riigi valitsemiskulud tuleb lähiaastateks külmutada?
Jah...Ei...Ei huvita

Naiivne (võibolla isegi mitte nii naiivne) lootus, et seda küsimust lugedes inimesed tõesti hakkavad uskuma nagu see püksirihma pingutamine oleks ka mõnele neist seal reaalse soovina pähe tulnud. Minu meelest on ka see külmutamise asi korra olnud kusagil päevakorral. Seekord oli see äkki seotud riigikogujate palkadega (täpselt ei mäleta). Kas see mitte suurema segaduse ära hoidmiseks läbi ei kukutatud? Valitsemiskulude külmutamisega võib ka samasugune probleem tekkida.

3. Et majandus areneks ja tekiksid uued töökohad, peavad Eesti riik ja majandus püsima kindlal alusel. Kas selleks tuleb riigieelarve tasakaalu nõue kirjutada põhiseadusesse?
Jah...Ei...Ei huvita

Nagu me juba teame siis põhiseadus kannatab kõike. Nii on meie euroliitu astumisega ja ka EURO tsooniga liitumisega. Vaevalt, et põhiseadusesse sisse kirjutatud nõuded hakkavad edaspidi poliitikutele midagi lugema, sest me ju tahame midagi muud. Ma pole siiani aru saanud, kes need meie täpselt on, aga nad ei ole küsinud küll riiklikul tasemel minult midagi nagu Rahvahääletuse seadus lubab. Peaks ju rahvahääletus olema üks demokraatliku riigi toimimise mehhanisme. Ja nagu lubab misiganes seaduse § 105: Rahvahääletusel vastuvõetud seaduse kuulutab Vabariigi President viivitamatult välja. Rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik. Kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised. Aga erakorralisi valimisi me ju ometi ei taha.

4. Laste ilmaletoomine ja üleskasvatamine on oluline panus ühiskonna arengusse.
Kas pensionitõusu suurus peab sõltuma laste arvust?
Jah...Ei...Ei huvita

Oi ... mäletan kui kurdeti selle üle, et emapalk meelitab sünnitama vaimselt ebaküpseid emasid nagu narkomaanid, asotsiaalsete elukommetega naised. Nüüd siis sama asi pensioni pihta? Ei, ma ei arva, et need narkarid üldse oma pensioni peale mõtleksid või sinnani elaksid. Võibolla elavad võibolla mitte. Selle küsimuse tulemuslikkus valimistel oleneb sellest, kas meil on riigis lastega inimesi lastetutest rohkem. Ikkagi tuleks siis päevakorda võtta ka lastetusmaks.

Selline küsimuse püstitus on praeguses majanduslikus olukorras nii vale ja segadust tekitav, et selle välja mõtlejat peaks segaduse külvamise eest karistama. Ma ei oskagi midagi kosta konstruktiivset ... Ma ei ole sellise pensioni tõusuga nõus.

5. Riigikogu võttis suvel vastu IRL’i algatatud monopolide ohjeldamise seaduse.
Kas toetad vee- ja küttemonopolide hindade piiramist riigi poolt?
Jah...Ei...Ei huvita

Nagu Vikipeedia ütleb: Monopoli puhul puudub konkurents pakutavale tootele või teenusele ja puuduvad asendustooted. See võimaldab müüjal küsida toote eest hinda, mis on ühiskonna seisukohalt liiga kõrge. Kas saab sellist asja üldse küsida? See on ju lauslollus. Muidugi peab piirama. Miski peab ju piirama liiakasuvõtjaid! Väga raske on mingile kohalikule soojatrassi asemele ehitada alternatiivset,et tekitada sellega konkurents. Aga see peaks toimima ka sellise monopoliga nagu Eesti Energia. Mitte miski ei garanteeri, et EE küsib mult turukohast hinda. Või siis Elion. Teie ütlete, et Elion pole ju monopol, aga on kohti, kuhu ei saa näiteks alternatiivse firma internetti tellida, sest teine firma teatab lühidalt: "Meie sinna ei pane." See on minu arust monopol ... või on see firmade vaheline kokkulepe, mida minu seisukohalt võttes võib siiski monopolina võtta.

6. IRL-i valitsuses oleku ajal on keskmine vanaduspension tõusnud 44%.
Kas teie arvates tuleb eakatele tagada kindel pensionitõus ka tulevikus?
Jah...Ei...Ei huvita

Ma ei tea, miks stabiilses ja ausas ühiskonnas üldse sissetulekuid tõstma peaks, aga kuna meie elame suhteliselt ebastabiilsel ajastul: hinnad tõusevad kuna bensiini hind tõuseb, ja neid ei langetata kui kütuse hind maailmaturul langeb. Kohaliku kütuse hinda väga harva ka mõneks hetkeks langetatakse, aga kaupade hinnad poes sellest ei olene kuigi hinnatõusu põhjendatakse tihtipeale transpordikulude tõusuga jms. Muidugi peab pensione tõstma siis on meil jälle rohkem raha ja kuna ostujõud suureneb saab ka tarbija käest rohkem küsida kuigi kauba kvaliteet ei muutu.

7. Eakate ja lastega perede kulud ravimitele on suured.
Kas riik peab neile ravimitega seotud kulusid täiendavalt hüvitama?
Jah...Ei...Ei huvita

Siinkohal peaks küsima, miks meie ravimiturg üldse selliselt töötab? Apteegid on täis suhteliselt samas hinnaklassis ravimeid samas kui alternatiivseid ravimeid ei lasta isegi turule. Haiglatesse tulevad ravimifirmade esindajad, arstid teenivad kindlate firmade ravimite kirjutamise pealt ... Kus on meditsiinis monopolide seadus?

8. IRL’i algatatud kodutoetuse programmiga on tehtud korda juba tuhat nelja ja enama lapsega pere kodu.
Kas kodutoetust tuleb laiendada ka kolmelapselistele peredele?
Jah...Ei...Ei huvita

Aga kahe lapsega pered? Või pered, kes ei saa endale lapsi lubada, sest sissetulek on väike? Või arvate, et selliseid peresid pole? Makstakse näiteks sellisele perele, kellel on oma maja pärandusega saadud, aga mitte sellele, kes maksab kodulaenu ja ei suuda tänu sellele endale lapsi muretsema hakata kuna sissetulek ei võimalda.

9. Eesti edu sõltub meie noorte haridusest.
Kas kõrgharidus peab pere rahalistest võimalustest sõltumata olema kättesaadav kõigile?
Jah...Ei...Ei huvita

Mis küsimus see on? Kas küsimuse esitaja saab üldse aru, millise ebavõrdsuse selline olukord tekitaks kui haridus oleks ainult rikaste inimeste privileeg? See on populistlik lähenemine voldiku tegemisele. Või tahetakse tõesti tagasi tuua feodaalühiskond, kus vaene inimene olgu põllul ja ajagu aadlitele manti kokku. No siis võiks juba maainimene ülikooli õpilastele stipendiumi nime all ka kümnist maksta.

10. IRL on kodulaenuvõtjate huvides algatanud võlakaitse seaduse.
Kas riik peab kodulaenuvõtjaid kaitsma suhetes pangaga?
Jah...Ei...Ei huvita

No meil pole oma panka. Meil pole panka, kes tegelikkuses suudaks/tahaks arvestada kohalike oludega. Nagu ütles Ühtse Eesti Suurkogul keegi oma sõnavõtus: "Me paneme pangad vastutama!" Oleks vaja küll, et keegi seisaks ka laenajate õiguste eest. Näiteks peaks olema pangal kohustus seletada, millised on erinevused laenu tingimustes võttes laenu kroonides või siis EURO-des. Seda ei tehta.

11. Maaelu ja põllumajandus peab Eestis kiiremini arenema.
Kas toetate IRL-i seisukohta, et eurotoetuste jagamisel tuleb eelistada maapiirkondi?
Jah...Ei...Ei huvita

Toetuste seisukohalt ei oska sõna võtta, sest pole sellega kokku puutunud, aga miks hakata eelistama ühte või teist? Pigem peaks ikkagi oma otsuste tegemisel lähtuma konkreetsest olukorrast. Ma ei tea, kas on olemas toetusi, mida saab anda nii linna kui maale. Aga eelistada saab ainult siis kui on vähemalt kaks taotlejat. Aga milleks eelistada ühte kindlasti teisele? See on ju sama kui hakata eelistama (nagu 9. punktis üleval) rikkaid vaestele.

12. IRL on teinud ettepaneku vabastada kodualune maa maamaksust.
Kas toetad kodude vabastamist maamaksust?
Jah...Ei...Ei huvita

Alati on parem vähem maksta. Populistlik lähenemine voldiku tegemisele.

13. Üksikemadel on keeruline nõuda isadelt lapsele elatisraha.
Kas riik peab ise lapsele elatisraha maksma ja selle hiljem isalt välja nõudma?
Jah...Ei...Ei huvita

Lapsed on meie tulevik nagu teatatakse ka ülal. Kui see on selliseks suureks probleemiks tekkinud, et sellest siin voldikus räägitakse ... ju siis on vaja kedagi/midagi, mis aitab üksikemal hakkama saada. Samas ei ole mina sellega nõus, et alimente makstakse ka lapsele, kelle ema on juba uues suhtes.

14. IRL’i ettepanekul anti korruptsiooni uurimine Eesti suuremates linnades Kaitsepolitsei pädevusse. Kas toetad Kaitsepolitseile õiguse andmist uurida korruptsiooni kõikides omavalitsustes?
Jah...Ei...Ei huvita

Aga kes seda siis teeks? Võimalusi muidugi on ... Samas, kes kontrollib KAPO-t? See on tegelikult küsimus, mida poleks sellisele voldikule vaja. Või on KAPO-ga juba probleeme esinema hakanud?

15. Tegelikke töökohti saab luua ettevõtlus ja valitsuse roll on tagada selleks soodsad tingimused.
Kas Eesti vajab pikaajalist plaani ettevõtluse elavdamiseks ja ekspordi toetamiseks?
Jah...Ei...Ei huvita

Plaanidel on harjumus luhta minna nagu võib näha minu eelmisest kirjutisest Tööandjate manifest. Manifest on oma olemuselt orjastav, aga samas täiesti aegunud kirjatükk, mida ei saa teatud põhjustel (digitaalne) ka ahju pista st. ta on kasutu. Plaane võib teha, aga selle all mõeldakse siinkohal arvatavasti mingil määral riigi raha raiskamist, millega ma kindlasti nõus pole.

Pärast seda pead valima nendest probleemidest kaks kõige põletavamat, mis on muidugi statistika koha pealt õige, aga sõna statistika ajab mu keha kärna. Tahaks siia panna viite kunagi loetud artiklile statistiliste andmete kobardumisest ja lotovõitude jagunemisest, aga see kirjatükk oli ainult paberkandjal. Kui palju inimesi sellele voldikule reageerib, loeb ja ära saadab? Tegemist on juba algselt raha raiskamisega, olgugi selle dublikaat netis üleval (IRL-i lehel näete seda).

Kui seda analüüsida vandenõuteooriate seisukohast siis on selle voldiku eesmärk kindlasti potentsiaalsete ohuallikate kindlaks tegemine:

Meene tuuakse Sulle koju kätte talvel. Kindlasti kirjuta siia palun oma kontaktandmed, et saaksime Sinuga ühendust võtta kingituse kohale toomise asjus. *

*Olen nõus, et ankeedis esitatud andmeid kasutatakse ka edasiseks info edastamiseks
*Ühe postiaadressi kohta kehtib kuni kaks kingitust

Koju? Nad tulevad minu koju nagu teatava tolmuimeja müüjad? Või nagu mafiosnikud? Eieiei, mina neid oma koju ei taha. Kusjuures kaks viimast tärniga lauset on suhteliselt tuhmis kirjas.
Aga kes tahab võib endale saada maitsetu mütsi või "vahva käepaela" - nad toovad selle sulle koju!

See on alles esimene sellel hooajal ilmunud sarnane üllitis. AGA OLGE VALVEL, SELLISEID TULEB VEEL!

Üldiselt tekkib mulje, et kogu selle küsimustikuga on tahetud saada kaelast ära midagi suuremat, mida oleks pidanud tegema.

Tööandjate manifest

2010-08-30T14:47:00.005+03:00

Kuna selle kirjatöö pealkiri on: "Tööandjate manifest aastateks 2007-2011" siis tegemist on praegusel juhul oma ajast täielikult maas oleva aegumatu kirjatööga. Kuna leht "Eesti statistika"
väidab selgesõnaliselt:

Eesti tööpuuduse suurenemise on põhjustanud eeskätt 15–24-aastaste töötuse järsk kasv, mis algas 2008. aasta II kvartalis ja võimendus 2009. aasta alguses.

Seega manifest, mis kirjutati enne MASU algust on praegu täielik pask. See on muinasjutuline ootus, et me hakkame elama võõrtööjõu kulul, kes meie lihttöö ära teeb. Kuna sama ameti plogisti väitel:

Pikaajaline töötus kasvab

siis pole sellisel helge tuleviku lootusel veel mõtet haljendama hakata. Kogu see jama kirjutati kokku eeldatavalt enne 2007. aastat seega mingist majanduslangusest polnud siis veel kärsahaisugi tekkimas, ammugi lausleegist, mis paljud tööandjad lämbuma pani... ja mis iseenesest tingis lihttöölise mitte tööandja surma.

Proovin seda analüüsida, et ka siis endale selgeks teha, mis meie majanduspildis selle ajaga muutunud on. Ma jätan välja kindlasti mõned punktid nagu näiteks valitsuse rahade kärped ja muu selline, millega ma ise kokku ei puutu või pole puutunud.

1.2. Võib vabalt väita, et suureks kurdetud sotsiaalmaks suurendab ümbrikupalkade levikut, mida töötuks jäänutele nüüd maksta saab, kuna tööd on tegelikult pakkuda. Aga kurta selle üle, et äritegevuse maksukoormisest suurem osa on tööjõule kulutatud ja ebapraktiline on ikkagi häbiväärne. Teades, et meie ühiskond vananeb jõudsalt ja inimesed on ka vahest haiged. EUROSTAT'i uurimused võivad ju õiged olla, aga arvestades meie palkasid võiks siiski mingi tasakaal valitseda so. kuna me saame nii väikest palka siis maksku tööandja selle võrra suuremat sotsiaalmaksu, sest meie palk võrreldes lääne ühiskonnaga on siiski närune.
1.3. No see punkt on oma olemuselt juba surnud. Jätkusuutlikud ehk siis suuremad ja tänu sellele elujõulisemad firmad on oma olemasolu tõestanud väiksemate tapmisega. Kes on siiani suutnud vastu pidada ei sure ka ilma selle finantssüstita, mida selle punktis nõutakse.
1.4. Jällegi täielikult surnud teema. Oleme juba teel selle pudrumäeni, mida EURO-ks kutsutakse.
2.1. Tööhõive tõstmine ... see on juba tegemist tigedamat sorti huumoriga: Hoolimata suurest nõudlusest tööjõu järele, pole hõive Eestis jõudnud Euroopa edukate riikide tasemele. No tule Ansip ja mürista nüüd selle asja peale. Mis toimub? Minu arust on meil praegu veel töö puudusega tegemist mitte tööjõu puudusega.
2.4. Räägib juba 1.2. punktis mainitud suuri kulusid tööjõule. Aga seekord seadusandliku poole pealt. Ka iganenud käsitlus.
2.4.1. Täiesti iganenud tänaseks, sest uus töölepinguseadus on juba olemas.
2.4.2. Huvitav punkt. Kui koondamisrahade maksmine teha kohustuseks töötukassale siis on kaks võimalust: töötukindlustus tõuseks umbkaudu 400-500% või töötuks olemise aeg väheneks nädalale, kusjuures töötu abiraha väheneks proportsionaalselt. Kuskohast selline idee pärit? Lõpuks tahetakse ka palga maksmine kellelegi teisele kohustuseks teha ja nii saabki tööandja kulutustest priiks.
3.1. Tulumaksu vähendamine on sisuliselt juba mahagi maetud. Pole mõtet enam laipa mõnitada.
3.1.2. Kuna probleemi pole punktis 3.1. korralikult lahti seletatud siis jääb see punkt mind kummitama.
3.2. Punkt räägib jällegi suurtest kulutustest tööandjale. Sotsiaalmaksu jagamisest tööandja ja -võtja vahel. Tule jumal appi, millest ma seda maksaksin? Käiakse välja idee üleriigilisest kollektiivlepingust, mis peaks tagama selle kohase kompensatsiooni ... kellelt siis? Tööandjalt? Siis pole ju vahet, kust see läheb ... või on siiski? Siis saab öelda, et näe, palkadele kulutame nii palju ja palkade proportsionaalsus on võrreldes teistre ettevõtte kulutustega juba niigi suur, ja pealegi EUROSTAT ütles ka seda, et meil see on võrreldes teiste riikidega suur. VOH!
3.3. Hakkab pigistama FIE-sid. Palju neid ka tänapäeval on?
4.3.2. Tahaks teada, kuidas need õppemaksud makstakse? See loob eelise majanduslikult kindlustatumate vanematega õpilastele, kes ei pea muretsema õppelaenu võtmise või tagasimaksmise pärast. Aga teised? Nende majanduslik olukord ei õigusta õppimist?
4.4. Täiskasvanute harimisest saab rääkida ainult niipalju kui täiendõpe raames saab rääkida, sest praegu on ikka veel nii: pole vahet kus sa töötad vaid kas sa töötad.
5.1.1 Kah suuremat sorti naljanumber: Eesmärk 5.1.1: tõsta üldine vanaduspensioniiga järk-järgult 67 eluaastani ning suurendada tööjõust väljumise keskmist vanust 65 aastani 2010.aastaks. Aga Tarbija 24 väidab, et meeste eluiga on jõudnud juba ka aasta sellest edasi. Seega saaks pensioniiga veel aasta võrra edasi lükata. Kui paljud tänapäeval veel loodavad pensionini elada? Ma ei tea eriti paljusid. Tekkib ka küsimus, kuhu pannakse kõik see pensioniraha, mida ei saa ju keegi kasutada kui inimene ei saa seda kätte, sest ta sureb ... ja tema pärija sureb ka jne.
5.2. Peab nentima, et ka see surnud teema, aga selle erinevusega, et tehtud on hoopis vastupidi.
5.3. Ja ikka ei saa me üle ega ümber sellest, et sotsiaalmaksu tuleb vähendada, mis on ka arusaadav, sest manifest on kirjutatud tööandjate poolt. Aga selles punktis selle vahega, et seda peaks vähendama eeskujuliku töökeskkonna pealt. Oh neid komisjone, kes pannakse siis jälle kokku töökeskkondade kontrolliks. Soovitaksin omalt poolt siis nende komisjonide rahastamist tööandjate poolt. Kuna neid peab rahastama, aga tööandjad maksavad tänu selle komisjonile vähem makse. Pole ju võimalik, et selle jagatud sotsiaalmaksu (millest oli juttu üleval pool) alt siis töövõtja vabastatakse, sest idee on tööandjatelt.

Sotsiaalmaks suuremaks, samas see jagada töötaja ja kapitalisti vahel, vallandamistasu töötukassa kraesse ... milline maksukoormus jääb siis tööandjale endale? Päris äärmuslik lähenemine. Saaks muidugi veel hullemini. Pärisorjus oleks ka mõnus ju tööandjate seisukohalt, aga need eurodirektiivid noh ... need ei luba ju.

Aga see kõik tekitab minule ühe olulise küsimuse: miks see manifest just nüüd päevakorrale kerkis?

Ühtes Eesti Suurkogu

2010-07-18T13:44:00.003+03:00

Vaatasin ka nüüd ära Ühtes Eesti Suurkogu DVD. Ärge küsige, kust ma selle sain, aga ma ei ostaks selliseid asju.

Esimene asi, mis kõrva jäi:

Politoloog Rein Toomla: „Ega ju teatril NO99 ei ole ju mingisugust garantiid, et sinna koosolekule või sellesse, ütleme et selles etenduses ei hakka väga aktiivselt osa võtma poliitikud. Ja kusjuures sellised poliitikud, kellel ei ole just sellist erakonda taga, aga kes ilmselt ihaldaksid poliitikasse, ka suurde poliitikasse tulla.“

Huvitav. Väga huvitav, mis erakonna palgal see politoloog ka on? Miks kardab politoloog poliitikut, kellel pole erakonda, seega kelle toetajaskond on suhteliselt väike? elust ja poliitikast (eriti) plogist leidsin artikli, mis algab lausega: „Rein Toomla esines eile õhtul sõltumatu politoloogi kohta üllatava, imeliku ja kohatu konstruktsiooniga.“ Tundub, et Toomla on siiski kuhugi kallutatud, kuigi passi järgi sõltumatu.

Tundmatu poliitik, saatest Vabariigi Kodanikud oli väga leilis, et kust te ikka raha saite ja kas võib ikka kultuuriministeeriumi e. riigi rahadega ikka sellist asja teha? Tundub, et antud poliitik on väga paanikas, et tehakse sellist asja, mis võib temale kui jämeda otsa venname saba peale astuda. Ma pole seda saadet küll kahjuks näinud, aga minu meelest on selline asjade käsitlus täiesti kohatu. Pseudoprobleem nagu praegu armastatakse ütelda. Olgu see siis ka kontekstist välja kistud kahekõne, aga minu pilt on selline: tulevad kaks poolt jutlema poliitikast ja teatritükist ning Poliitik hakkab rääkima rahast. Ma usun, et NO99 oli sellel hetkel kui ta projekti alustas juba enesele selgeks teinud, mida võib ja mis pole poliitiliselt korrektne. Sest olgem ausad pärast (kui sellest erakond sündinuks) oleksid pooled kui mitte kõik hakanud näpuga näitama, et näe mida te tegite. Kindlasti oleks see asi antud kohtusse ja ÜE oleks kindlasti kustutatud tegevpoliitiliste jõudude nimekirjast kui (võibolla) kõige lühemat aega eksisteerinud partei.

Etenduses oli paar päris head ja imelikku kohta. Imeliku näiteks võib tuua juba klassikaks kedratud monoloog „Käi persse!“, mida NO99 piinliku ja ülepingutatud järjekindlusega Youtube-st maha laseb võtta.

Esiteks ei saa ma aru teatrist endast, miks seda nii hullult jälgitakse? On seal midagi nii poliitiliselt ebakorrektset, et „päris“ poliitikud suunavad? Samas on see ju DVD peal olemas seega see aktivism on teatri enda poolt algatatud ... arusaamatu. Peaks olema ju seegi 5.50 min. reklaami DVD-le.
Teine imelik asi on selle sama lõigu juures see, et inimesed naeravad selle lõigu taustal. Mida te naerate? Ega see ei käi jah teie kohta – see on ju selle teise kohta seal. Ma saan aru, et enesekriitika on kiiduväärt, aga ütle nüüd ausalt, inimene, kes sa seal istusid, mõtesid sa kordki, et sinul kästi pesrsse minna? Et tegelikult oli see lõik sinu kohta? Ei, ma arvan, et mitte ... räägiti ju Savisaarest ja Ansipist ja veel kellest muust, aga mitte sinust armas eestlane, räägiti sellest teisest eestlasest, kes meie rahvustoit on.

Ainus asi, mis mind häirib pärast selle nn. poliitilise sotsiaalkomöödia nägemist ... sellest ei tulnud midagi, kõik need ideed, millest räägiti ei teostu. Need ideed võibolla tekkisid ainult minu peas või siis ka nende inimeste peades, kes seal saalis istusid. Aga need jäävadki sinna peadesse. Räägiti küll asjadest, mis on kitsad, aga mitte rohkem. NENDEST ASJADEST EI RÄÄGITA ROHKEM!

VÕI SIISKI?

Töötusest meil ja mujal

2010-07-15T14:52:00.010+03:00

Väga huvitav: Saaviku sõnul saadeti Eesti eri paikadesse tööle ligikaudu 900 noort.

Samas: Raekoja platsil pidi noortele head soovid kaasa ütlema ka linnapea Edgar Savisaar, kuid juba teist aastat järjest ei ilmunud ta kohale.

Imelik on samas see, et Statistikaameti sõnul aasta I kvartalis kasvas töötus hüppeliselt. Mida arvavad selles valguses kõik need kohalikud töötud, kelle töö siis malevlaste poolt “poole hinnaga” ära tehakse? Ega nemad ju ei läheks “poole hinnaga” sellist tööd tegema. Kas malevlased teevad tööd väiksema raha eest kui tavaline tööline? Või makstakse ikka töö eest väärilist palka?

Ma saan aru, et tööandjatele on selline malevate loomine puhas rõõm, sest tööd vajavad tegemist, aga on MASU ja raha napib ja üldse on raske elu. Või kui malevlastele makstakse tööle väärilist palka siis, miks süvendada töötust veelgi ja töötutele mitte tööd anda?

Mind on alati imestama pannud Vabatahtlike tööle saatmine maailma erinevatesse piirkondadesse. Kõigepealt on nimi vabatahtlik sellisele töövormile väga imelik ... läheb ta jah omal vabal tahtel, aga kas ta läheb ka tasuta? Tuleb vaimusilma ette pilt pioneerilaagrist, kus pioneerijuht küsis rivi ees: “Vabatahtlikke on?” ja ikka oli. Sest muidu need vabatahtlikud lihtsalt määrati pioneerijuhti suva järgi. Aga vabatahtlik ei saa palka. Vabatahtikud oild Teeme ära aastal 2008, vabatahtlikud on A-raamatukogus, vabatahtlikud pakuvad enda oskusi portaalis Õnnepank. Vabatahtlikult abistavad inimesi ka tavaliselt erinevatele usaldustelefonidele vastajad. Aga vabatahtlikus pole see: Millised kulud katab programm? Programm katab kõik teenistusega seonduvad kulud (lennupiletid, majutus, toitlustus, keeleõpe, viisatasud, halduskulud, sinu kogemuse levitamisega seonduvad kulud) ja maksab natuke taskuraha ka.

Vahemärkusena peab ütlema, et on ka selliseid vabatahtlike projekte, kus osalejal tuleb maksta. Nt: American Conservation Experience (ACE). No 2500 krooni ei ole küll just suur summa kolme kuu kulutusteks. See aga teeb majanduslikus mõttes täpselt sama välja kui malevlasele peab palka vähem maksma.

Malevlased on tänapäeva mõistes vabatahtlikud. Aga sama on ka kõik teised, kes tööl käivad ja selle eest palka saavad. Ma käin vabatahtlikult tööl ja saan selle eest tasu. Samamoodi käivad need “päris vabatahtlikud” mujal maailmas. Nad ei käi ju seal tasuta. Aga mida ütlevad selle peale kohalikud töötud? Ma ei tea, äkki tõesti saavad sealsed töötud sellist abiraha, et on mõttetu tööle minna, aga meil ei saa.

Kunagi ütles mu sõber: „Pole vahet enam, kus sa töötad vaid, kas sa töötad.“ Malev – hea, sest noortes tuleb töötahet kasvatada. Aga samas vastas meie sotsiaalminister kui oli alles tööle asunud küsimusele: Nii et igast inimesest endast sõltub, tahate öelda? Nende ettevõtlikkusest. „ ... riigi ülesanne ongi vaadata et see ülejäänud seltskond kes ei ole ise niivõrd aktiivsed töö otsimisel ka võimalusel tööle saaksid.“ Ma isiklikult pean seda interviud naljanumbriks, aga sellest punktist tuleb välja, et riik peaks looma võimaluse töötutel jõuda vabadele töökohtadele.

Tegelikult antakse need töökohad, aga hoopis malevlastele. Ülalmainitud insident Päälinna linnapeaga on muidugi arusaadav, sest töötust leevendav poliitika suurkuju ei saa ju minna üritusele, mis on loodud töötust süvendama.

Malevlased ja vabatahtlikud on mõnes mõttes nagu streigimurdjad, keda tuuakse kohale siis kui peremees ei ole nõus õiglast palka maksma. Või siis kui on õiglane palk, miks ei anta neid töökohti töötutele? Olgu need siis ka hooajatööd on see siiski töö, mis läheb töötukassas arvesse. Tulgu see raha ka mujalt kui tööandja ise (fondidest või omavalitsustelt) see raha on ju olemas läheb sinna, kus seda vajatakse.

Ja ärge arvake, et ma olen malevate või vabatahtliku töö vastane. Ma olen töötuse vastane! Seni kuni pole likvideeritud töötust saab olla vabatahtlik ainult kohalikus kogukonnas ja ainult heategevuslikul eesmärgil e. ilma igasuguse materiaalset kasu saamata sealhulgas söök ja riietus.

Prügist

2010-05-21T16:01:00.004+03:00

Sattusin täna hoopis huvitava probleemi otsa. Olen küll telekast näinud ja lehest lugenud, et mingi jama selle prügi seadusega on, aga ise pole kokku puutunud. Nüüd läbi tuttava sain ka ise aimu, mida see endast kujutab.

Toon omavoliliselt ära ühest foorumist lõigu:

Kirjeldan ka oma kogemust prügifirmaga. Olin mitteliitunud, kuna vedasin ise oma prügi prügilasse, mis asub ca 12 km kaugusel. Nüüd lõppes mitteliitumine ja nagu pärisorjusele kohane, andis KOV jäätmetekitajate andmed prügifirmale. Mingit lepingut prügifirma ei teinud, samuti ei saadetud prügiveograafikut - selle asemel tuli nüüd tühisõiduarve ning kuna 2 päeva enne arve saamist oli veopäev, siis ilmselt tuleb ka teine tühisõiduarve. Prügiveograafik saadeti mulle alles siis, kui ma esitasin firmale järelepärimise tühisõiduarve küsimuses.
Ning veel huvitav fakt - KOV jäätmeveokonkursi võitis OÜ Resk, tühisõiduarve esitas Adelan ning kirjale vastas Veolia Keskkonnateenused. Jääb arusaamatuks, kes neist siis tegelikult prügi veab ning kes neist on see, kes peab teatama kodanikule, et see on süsteemiga sundliidetud ning saatma veograafiku?
Selliste vedajatega liituda pole küll tahtmist - kuidas nimetada olukorda, kus vedaja ei täida oma kohustust, kuid esitab arve teenuse eest, mida tarbijal polnud parimagi tahtmise juures kasutada?
Igal juhul on jäätmeseadust tarvis muuta, et ka selles valdkonnas monopolide võimu vähendada.

Autor: (OÜ Resk on arvatavasti Veolia tütarfirma, nagu ka OÜ Prügimees. Adelan on aga hoopis muu firma.)

Veel on silma paistnud, et sorteeritud prügi vedamine on kallim kui segaprügi. Tekkib küsimus, et milline motivaator siis peaks mind kui prügi tekitajat panema tellima mitut konteinerit ühe asemel?

Peale selle on maainimestel prügi kui sellist palju kergem realiseerida kui linnas, aga ka nemad peavad kindlasti lepingu tegema. Ja kui ei tee siis tehakse see seljataga ja arve saadetakse ikkagi. Ja siit tuli mulle väga imelik idee: Elab mees, nii 80-nene, metsas. Suurest teest kilomeeter eemal. Peab mesilasi ja poest käib ainult hädavajalikku ostmas - soola, küünlaid (sest elektriliin varastati 3 aastat tagasi ära), kärje aluseid. Mees kasvatab ka kartuli ise, püüab kala. Kui palju sellisel mehel prügi tekkib? Soolapakid ... aastas 2 pakki. Ja selle kõige pärast peab mees endale tellima prügiveo, kusjuures auto ei tule metsa vaid ootab, et vana tooks konteineri tee äärde ... kilomeeter eemale. Mees toobki ükskord ja jätab selle siis sinna tee äärde, kust see muidugi ühel ilusal päeval pihta pannakse.

Aga ikkagi tehakse lepingud!

Poliitikast ja demokraatiast

2010-05-19T19:11:00.009+03:00

Churchill ütles: "Demokraatia on halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud."

Demokraatia kõikelubavuse sildi all on ometi keelatud näiteks natsism ka mõtteavaldusena ja veel palju muudki. Siinkohal ei maksa loota, et ma reklaamin või pooldan ülalnimetatud maailmavaadet. Lihtsalt on imelik, et Inimõiguste deklaratsiooni

ARTIKKEL 18. Igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele; see õigus kätkeb vabadust oma usku või veendumusi muuta, samuti vabadust vabalt kuulutuada oma usku või veendumusi nii üksikult kui ka koos teistega avalikult või eraviisiliselt õpetuse, jumalateenistuse ja religioossete ning rituaalsete kombetalituste kaudu.

järgi on igal inimesel mõttevabadus, aga demokraatlik kord seda siiki ei poolda.

Demokraatia meie infoühiskonnas on siiski oma mõtte minetanud kuna inimene ei suuda orienteeruda erinevate poliitiliste vaadete väikestes erinevustes. Reklaamiohvriks satutakse nii poodi kui ka valima minnes. Ja mida me konkreetselt võidame kui me valime sotsid keskeragondlaste asemel? Kõik parteilased kindlasti (kuigi ma ei usu, et mõni neist seda siin üldse loeb) kikitavad kõrvu ja on juba sulge haaramas, et neid erinevusi kirja panna. Aga mina ei usu sellesse. Minu arust on vahe ainult selles, kes oma ilmavaadet teostada püüab. See kes on eesotsas ei mõjuta mingil määral seda, kuidas seda tehakse. Vähemalt praegu veel mitte.

Postimehes arutleb Leo Kaagjärv keelekasutuse üle. Vastuseks talle peaks ütlema, et tal on õigus, aga ta ei ole saanud ühest pisiasjast aru, nimelt tuleb vahet teha siiski talumise ja ükskõiksuse vahel. Talumist saaks välja juurida, aga ükskõiksust ei saa ravida muud moodi kui midagi radikaalselt muutes. Sama kehtib ka meie poliitikas. Demokraatia ärgitab ühtesid inimesi vaimselt manduma kui samas teised pakuvad üha uusi ja uusi ideid, mis peaksid meie eluolu parandama. Inimene ei viitsi ega oskagi orienteeruda kõigis ideedes. Peale selle valitseb trafaretne mõtlemine, mis paneb kahtluse alla igasuguse valimiskampaania mõtte. Kui valimisnimekirjades kokku on inimesi umbes 64000, igal liikmel on sõpru ... ütleme 10-15, see teeb keskmiselt 700-800000 inimest, kes tulevad hääletama. Ülejäänutest 60-70% tulevad siis hääletama - see teeb 450000-525000. Ja selle koguse inimeste pärast pannakse magama mijoneid. See on umbes 37 protsenti rahvastikust. see on naeruväärne, kuidas pingutatakse ... Ja kui palju on muutunud parteide esikuuik viimaste aastate jooksul? Mul tekkis küsimus, kui me kõik (kodanikud) oleksime parteilased, kas meil oleks vaja valimisi korraldada? Oleks ju lihtne otsustada lihtsalt parteili nimekirja alusel, mitu kohta keegi riigikogus saab.

Demokraatias räägitakse ka kodanikuühiskonnast, kuhu pidavat kuuluma muuhulgas ka ajakirjandus. Aga ajakirjandus kui kodanikuühiskonna osa on puhas jama. Kuidas sõelub inimene pahnast välja tõe, kui seda kõike on nii paju? Nagu ma juba eelpool ütlesin tõmbavad infoühiskonna hüved demokraatiale vee peale ja muudavad kodaniku apaatseks selle suhtes, kuidas asju tehakse. Kõige tähtsam on see, kas ma ise saan elada ka 10/50 aasta pärast. Aga see eeldab palju konkreetsemaid otsuseid ja palju vähem mõtlemist. Ühesõnaga on demokraatia endale ise augu kaevanud.

Demokraatiat defineeritakse: valitsemisvorm ehk poliitiline režiim, milles võimukasutust legitimeerib ja kontrollib rahva tahe. Kus on siis see rahva tahe kui (ülaltoodud arvutustele tuginedes) kolmandik on nii või teisiti poliitikutega seotud. Kolmandik ei käi üldse valimas. Ja ülejäänud kolmandikust pooled ei saa poliitikast nagunii suuremat aru, nad käivad valimas, sest tahavad olla "see oluline osa, kellest miski siin riigis ka oleneb", kuigi enamik otsustavad täiesti valedel alustel, keda valida.

Winston Churchill: "Parim argument demokraatia vastu on viieminutiline vestlus keskmise valijaga."

Henry Louis Mencken: "Parim rohi demokraatia vastu on rohkem demokraatiat."

Antud kirjatüki arvutused on suhteliselt meelevaldsed.

Toidust ....öko-öko-öko-öko!

2010-03-11T09:59:00.006+02:00

Olen palju mõelnud loomakaitsjatele ja ökopõllumajandusele. Puhast toitu on hea süüa küll - kes tahaks organismi koormata võõrainetega? Ja loomad ... Loomkaitsjad kindlasti rõõmustaks kaa puhast köögivilja süües.

Aga vaatame neid liikumisi teisest küljest. Taimetoitlased/loomakaitsjad laseks koduloomad kindlasti metsa lahti - koduloomad metsa! Koduloom metsistub suhteliselt kiiresti. Teada on juhtumeid, mil kari mullikaid lõhkusid kolhoosi karjaaia ja jooksid metsa ... see ei ole mitte see, mida korilane tahaks marjul/seenel olles kohata. Koduloom muutub metsas väga tigedaks ja tavaliselt ründab inimest vastupidiselt metsloomale, kes hoiab tavaliselt inimese teest eemale.
Mida siis ette võtta? Lasta loomapidajatel lehmi/sigu lihtsalt kasvatada seni kuni nad surevad vanadusse? Kes seda doteerima hakkab? Millega loomapidaja maksab kinni looma sööda? Taotleb PRIA-st selleks toetust?
Ma ei tea küll statistikat, aga suhteliselt palju inimesi elatuvad loomakasvatusest. Taimetoitlased tahaks seega, et loomapidajad sureks nälga. Tolerantsus loomade mitte inimeste suhtes!

Nüüd teisest probleemist: tekkib küsimus, kas taimetoitlus ja ökopõllumajandus soosivad teineteist? Kui koduloomi ei ole, millega siis hakatakse väetama ökopõlde? Kui Loomapidamine lõpetada siis taimtoitu hakkab minema poole rohkem (meelevaldne suurus). Igatahes on siis üks võimalus hakata tootma GMO toiduaineid. Tsitaat: "Geneetilise muundamise tehnoloogia advokaadid väidavad, et GMO-de kasutamine oleks suurepärane vahend tagada suurenevale elanikkonnale toitu." Aga nagu minu väikene mõistus sellest aru saab siis ei taha taimetoitlased ka seda. Milliseid võimalusi meil veel on kui maailm hakkab nälga surema, aga liha, piima, mune ja neist tulenevaid toiduaineid (juust, vorst jne.) Mul pole nii palju kaalikaid, et toita kogu Tallinnat, ütleb põllumees ja tallinlane sureb nälga. Pealegi tuleb mõtlema hakata ladudele, mida kasutada talviste varude hoidmiseks. Loomadele on need hooned olemas, aga köögiviljadele need hooned ei sobi.

Pealegi ei meeldi mulle, et keegi tuleb ütlema, mida ma süüa võin ja mida mitte. Mina ei sunni ühtegi taimetoitlast liha sööma ja ei kisu tal kapsast käest. Ma tean, et see kirjutis nüüd tekitab osades palju paksu verd, aga see tuletab mulle meelde juhtumi, kui keegi ateist hakkas käima ukselt uksele nagu jehovistid teevad ja kutsuma inimesi ateistlikele koosviibimistele. Ta sai usklike inimeste poolt kohutava sõimu osaliseks. Aga tekkib küsimus, miks uklikud seda teha võivad ja ateistid mitte. Laske ikka inimesel nii elada nagu ta ise seda tahab.

Eutanaasiast

2010-01-16T11:27:00.008+02:00

Sattusin ühel päeval lugema imelikku kirjutist, kus Valdar Parve arutleb eutanaasia seadustamise üle. SIIN! Selles kirjutises arvab Parve, et eutanaasiat soosides me oleme kaksikmoraali alatud kummardajad. Ka arvab ta, et eutanaasiat hakatakse kasutama majanduslikel kaalutlustel. Ja mis veel toredam – Parve näib arvavat, et „farmakonide abil hämarolekusse“ viidud patsiendi elukvaliteet tõuseb kuna ta ei tunne füüsilist valu. Mina arvan, et saab ka teistmoodi hämarolekusse - kui väga äärmuslikuks minna siis saab ju kooma peksmisega sügavat depressiooni ravida.

Minu sõnad - tsitaat televiisorist: „Tule taevas appi!“

Kaksikmoraali kohalt on tal võibolla õiguski, aga mitte selles osas, et majandus liialt meie mõtlemist mõjutaks. Soovitaks siinkohal uurida teost: The Myth of Man the Killer.

Väike tsitaat: "Näiteks Desmond Morris oma põnevas raamatus “Manwatching” näitab, et inimeste instinktiivne võitlusstiil näib olevat üpris hoolikalt optimeeritud, et takistada meid üksteist vigastamast. Filmid tänavakaklustest näitavad, et “instinktiivne” võitlus koosneb peamiseslttõukamisest ja ülekäehoopidest pea/õlgade/rinnakorvi piirkonda.

Inimest sel moel tõsiselt vigastada on märkimisväärselt keeruline; eelistatud sihtmärgid koosnevad suuremalt jaolt luust ning instinktiivne löögistiilkannab antud pingutuse kohta üle üpris vähe energiat."

Seega inimene ei ole just aldis kedagi tapma (ja minuarust on ta ka vaimuhaige kui ta seda tahab). Seega ei too eutanaasiaseadus meile küll mingit demograafilist musta auku, mis vaakumina meie iibe kokku kukutab.

Ja Parve on ikka väga valesti eutanaasiat kui tegevust tõlgendanud. Ise ta tsiteerib, et eutanaasia: Oxfordi sõnaraamatus on defineeritud kui «nende inimeste valutu tapmine, kes kannatavad ravimatu piinarikka haiguse tõttu», aga väidab, et „Eutanaasia lahendab siin haiget ümbritsevate elusolijate probleemid“. Kas ta on tõesti juba meie emakeelsest grammatikast nii võõrdunud, et ei saa aru – eutanaasia on haigetele mitte nende sugulaste tarvis. Ja kui ta arvab, et kuna juhtmeidpidi seinakontaktis elavad inimesed ei suuda ise enda eutanaasiaks luba anda siis tuletaks siiski veel meelde Oxfordi sõnaraamatus on kirjutatud: „kannatavad“ ja „piinarikka haiguse tõttu“. Meie teadus ei ole mingil määral väitnud, et kooma on piinarikas haigus, mis paneb inimese kannatama. Seega käib eutanaasia mõiste ennekõike teadvusel olevate inimeste ja mitte mingil määral nende sugulaste kohta.

Sama võiks ütelda Parve väitele seaduse kohta, mis ütleb: «Igaühel on õigus elule». Ükspuha, mida selle alla ka ei mõelda saab väita, et see lause ei tähenda mingil juhul, et inimene ei tohi enda elu lõpetada (viidates juba ülalkirjutatud eutanaasiaseadusele, mis peaks käima siiski inimese enda kohta). Igal inimesel on õigus elule, aga ei maksa seda talle ka peale suruda. Nii et ei ole sellel sõnastusel midagi viga.

Mind ennast, aga paneb see küsima hoopis teistsuguseid küsimusi. Kes hakkab eutanaasiat läbi viima? Ükskõik, mis teid pidi see surm patsiendini jõuab ... keegi on selle tulemise põhjus ja sellel kellelgi on ka südametunnistus, aga südametunnistusel on kalduvus piinama hakata, sest surmamine on siiski inimesele häiriv tegevus.

Keskerakond on teel tippu ... peaasi on õigel hetkel pidama saada.

2009-12-18T21:36:00.006+02:00

Aasta 2009 on jäänud meelde paljude asjade poolest:

kinnisvara hindade suure langusega
eriti nõmeda valimiskampaaniaga
BIG-pank reklaamiga, mis on saate „Võlast vabaks“ vahel
kuld-sõduriga
koondamislainega
üksikkandidaat Indrek Tarandi võiduga erakondade üle

Kenad lubadused, millega keskerakond on sel aastal üllatas:

1. Kartulid vaestele
2. Puuriidad igasse koju

Üks asi on lubada inimestele seda, millest enda tuleviku eest hoolitsev inimene mõtleb tulevase talve peale mõeldes ja hoopis teine asi on seda kõike ka pakkuda. Nii palju oli sellest kampaaniast kasu, et Savisaar valiti europarlamenti, kuhu ta ei läinud ja paar inimest said endale mõne halu varastada puuinstallatsioonidest, mis olid Tallinnasse üles seatud.

Nüüd on vesi ahjus: vaja hakata lubadusi täitma. Aga kust sa võtad lubatud kardulad kui linnakassa on nii tühi, et ametnikel pole lubatud aasta lõpuni kulutusi teha? Eks vanasõna ütleb, et abi kaugus on pöördvõrdelises seoses häda suurusega. Linnapea ei pidanud kaua aru pidama - raha vedeleb ju igalpool laiali. Tuleb selle kogumine seaduslikuks teha. No hea näide on paadimaks ja müügimaks.

Tahetakse ka tõsta päälinnas mitte elavate üliõpilaste pileti hindasid. Siinkohal jääb selgusetuks, miks ei tõsteta teiste Tallinnas mitte elavate inimeste trantspordi kulusid - aga teisest küljest on ka arusaadav ... linnapea ise on ju ka mitte tallinlane. Tema elab ju Hundisilmal.

Aga kuna piletite pealt ei saa eriti palju raha ja paadid võib ka mujal arvele võtta peab pitsitama ikkagi kohalikku, eest mitte ära jooksvat rahaallikat. Nüüd võeti ära ka raamatukogude toetusraha.

Laen on tavaliselt vaja tagasi maksta!

Mina omalt poolt soovitaks:

kodutusmaks inimestele, kes hoiavad kokku selle pealt, et ei maksa üüri või pangalaenu või pole Tallinnasse sisse kirjutatud
pensioni maksu inimestele, kes on veel suutnud pensionini elada
laste maks inimestele, kellel on laps(ed)
lastetusmaks (ei vaja kommentaari)
töölismaks inimestele, kes on suutnud veel säilitada vähemaksustatud töökoha
ühistranspordi maks inimestele, kelle nimel pole mootorsõidukit
meelelahutusmaks inimestele, kellel on raadio, televiisor, iPod vms.
pühademaks inimestele, kes saavad pühade puhul suuremat palka või enne pühi pooliku tööpäeva

Riigiametnike palkadest

2009-12-13T18:19:00.006+02:00

Mitu aastat tagasi kuulsin juttu, et arstide palka vähendades lähevad nood väljamaale ja hakkavad seal tööle, tootmata meile SKP-d ja jättes meie kohaliku rahva tõvede kätte surema. Aega läks ja arstide palku tõsteti ... praeguseks normtundide järgi umbes 20000 krooni kuus. Pole paha kui arvestada seda, et arstil ja arstil on ikka pagana erinev töö intensiivsuse vahe. Mina ei mäleta küll sellist aega kui need arstid oleks välismaale tööle läinud nagu meie ehitajad, kes praegu siinsamas töötuna virelevad.

Nüüdseks on häält tõstma hakanud kohtunikud. Neile olevat uus riigiametnike palgasüsteem ebaõiglane. Selle jõustudes pidavat kohtuniku amet saama hüppelauaks mujale - prokuratuuri või kuhugi ... Mida veel? Mul tekkib küsimus, miks sellised inimesed üldse töötavad kohtunikena, keda ainult raha motiveerib tööd korralikult tegema (viide paberkandjal postimehes). Kas õigusmõistmise kvaliteeti annab üldse rahas mõõta? Aga kui kõik hakkavad niimoodi mõtlema? Kui politseinik mõtleb, et ma ei hakka seda bussi kinni pidama, mul on palk nii väike? Kui selle bussi juht mõtleb, et ma võin täna juua küll, mul on palk väike? Kui selle bussi alla jäänud kannatanut raviv arst mõtleb, et mul on palk väike ma ei viitsi seda õmblust korralikult teha? Kui see patsient on juhtumisi õpetaja ja ei viitsi oma palga vähesuse tõttu kogu materjali läbi võtta? Tema õpilane saab suureks ja mõtleb, et ma ei viitsi ... ei viitsi ... ei viitsi raisk, sest nad ei maksa mulle üldse.

Teretulemast kapitalism! Kui sulle sööklas tuuakse jahe praad siis on sul õigus kaevata ja raha tagasi saada ja lamenti lüüa, aga kokk või ettekandja peavad laitmatult töötama. Kui poemüüja ei saa aru, et "selle salati" all mõtlesid sa Mehhiko salatit siis on sul õigus vihastada ja teda sõimata, sest müüja peab töötama korrektselt.

Nendelt ei küsi keegi kui palju nad palka saavad, sest töötute järjekord on ukse taga. Neil pole võimalik nuriseda, sest iga kell võib tööandja ta välja vahetada, aga kohtunikud ähvardavad, et me lähme töölt ära! Poliitikud kirjutavad lihtsalt enda palku suuremaks, sest neil on seda vaja!

Ja üldse on riigiametnike palk nii väike, et mäletatavasti ei suuda nad lastele banaanegi osta. Hiljuti televisioonis toimunud küsitlusel teatas Onu Raivo, et appi, tema palka on 15000 võrra vähendatud ja ta tuleb vaevalt ots otsaga kokku! Issand jumal kui mina saaksin öelda, et mu palka on nii suure raha võrra vähendatud ja ma saan ikka elada. Kui ma saaksin nii palju palkagi, mis temal ära võeti. teades riigikogu palkasid pole ma nii suurt raha hulka näinudki kui tema praegu kätte saab või mis tal maha võeti. Mul savi, kas ta peab sinna Tuneesiasse (tema enda sõnad, et ta peab sinna helistama nüüd oma raha eest) helistama või mitte, minule sellest tulu ei tõuse kui ta seda teeb. Mina tahan elada ja püüan seda teha kolm korda väiksema raha eest kui tema palka vähendati. Ma ei saa ütelda, et ma saan kõike mida ma tahan, aga ma olen sotsialismi ajal elanud ja mis see siis mulle teeb, et ma kõike ei saa. Aga Tuneesiasse ma küll ei hakka helistama ei oma ega kellegi teise rahade eest.

Minu arust peaksid vabalt valitud tööd tegema ikkagi need inimesed, kes seda tahavad teha sellepärast, et see peab tehtud saama. Mitte seadma oma tehtava töö kvaliteedi nõudeks palga suurust. Siis võibolla jääks ka altkäemaksu võtmine ära, sest tööd tehakse aate, mitte raha pärast.

Õed ja arstid...

2009-11-03T23:11:00.004+02:00

Õed ja arstid korraldasid streigi. Õige ka, kui palka vähendatakse siis peabki streikima. Ega töölisklassi esiisad ei mõelnud streiki niisama välja - ikka asja pärast.

Ajalugu: Äripäevast

# Esimene streik toimus arvatavasti aastal 1155 eKr, kui Egiptuses Ramses III ajal surnute linna ehk nekropoli ehitanud töölised töö maha panid, kuna neile ei olnud kahe kuu eest tasutud.
# Keskaja Saksamaal on teateid esimesest streigist 1329. aastast, kui aasta otsa streikisid Breslau metallikäsitöölised. 1791. aastal streikisid Hamburgis käsitöösellid, 1896 laienes meremeeste ja sadamatööliste streik 11 nädalat kestnud üldstreigiks.
# Inglismaa esimene suurem streik oli Londonis 1889, kui streikisid dokitöölised. 180 000 streikijat nõudsid tunnitasuks 6 penni ja päeva miinimumtasuks 2 šillingit ning oma tahtmise ka said. Nende eeskuju järgisid Yorkshire'i kaevurid, kelle nõudmised rahuldati vaid osaliselt.
# 19. sajandil saigi streigist kaevurite ja metallitööliste põhilisem survevahend oma huvide eest seismisel.
# Streigid järgisid konjunktuuri - sõja ja tööpuuduse aastatel oli neid vähem või peaaegu üldse mitte.

Streike on korraldatud ajast aega ja selle mõte pole muutunud: seista oma õiguste eest. Kõik see aga pöördub pea peale kui kuulata õdesid, kes kurdavad, et ei suuda enam arsti juurde minna kui neil veel palka langetatakse.

Järgnevalt väike tsitaat dokumendist: Tervishoiutöötajate tunnipalk 2008 Lühikokkuvõte :

- õele (v.a kiirabis töötavale õele) ja ämmaemandale 52 krooni ja 50 senti tunnis;
- tervishoiuteenuse osutamisega seotud spetsialistile (kollektiivlepingu mõistes bioanalüütik,
füsioterapeut, tegevusterapeut, radioloogiatehnik) 52 krooni ja 50 senti tunnis;
- hooldajale (hooldaja, hooldusõde, põetaja, sanitar) 29 krooni tunnis.

Niisiis on kõige väiksem mutter e. proletariaat tehtud ikka ja alati rauast. Hooldaja ei jää haigeks! Hooldaja ei käi ka arsti juures! Kui hooldaja ka peaks haigeks jääma siis ta ei lähe arsti juurde, sest teda on tööl vaja ja ta ei suudakski selle eest nagunii maksta, sest õde ei jõua nagunii seda ka oma palgaga teha!

Kas meil on tõesti meelest läinud, kuskohast te tuleme? Kas kapitalism on oma lampjala nii tugevalt inimestele perse löönud, et ajud ei anna ühendust? Kuna ameerikast tulles oli vaja ka minul süüa läksin tööle ... läksin haiglasse. Töötan hooldajana ja tean mida õed oma palga eest suudavad endale pakkuda. Mina saan sellest nüüd küll nii aru, et Vahemere ääres on vaja käia, aga arsti juurde enam ei saa kui palka vähendatakse. Mina pole sellist raha näinudki, mille eest reisima minna - andke andeks olen tõesti madalapalgaline kehvik, aga arsti juurde saan ma ikka minna. Pealegi on haiglas töötaval inimesel oma haiglas arsti vastuvõtt tasuta ... vähemalt meie haiglas.

Õiendus!

2009-11-03T22:53:00.002+02:00

On kuulda olnud, et püsiva puudega inimesed vinguvad oma puude kontrolli üle. Päevalehest. Väidetakse, et puuduvad jalad ega käed ei kasva enam uuesti külge. Põrandaaluse toimetus asus asja uurima ja leidis sootuks teistsuguseid arvamusi.

Kommenteerib Dr. Pärak:
Kuna üle maailma on siiski inimkatsed keelatud siis me kaalusime alternatiive. Pilk jäi pidama sisalikel. Kuigi on nad on reptiilid on neid siiki kergem pidada kui koeri või ahve või isegi hiiri. Katsete tulemusena kasvas sisalikele tagasi saba.
Oleme teinud katseid ka vihmaussidega. Kuna vihmaussidel on ihuliikmetega suhteliselt kitsas siis olime katseks sunnitud nad pooleks lõikama. Aga tulemused on hämmastavad: mitte üksnes vihmaussi peapoolne osa ei kasvatanud tagasi saba vaid ka vastupidi - saba kasvatas uue peaosa.

Seega võib kindlalt väita, et inimene kui looduse kroon võib endale kasvatada nii jala kui ka pea, muidugi juhul kui tal õnnestub piisavalt kaua ilma peata vastu pidada.

Kommenteerib Dotsent Karkovsky:
Ma ei tea kust pärinevad arusaamad, et inimese jäsemeid pole võimalik asendada. Pikaajaliste katsete tulemusena on kasvatatud laboris delfiini külge täiesti kõlblikud inimjalad.
Ja üldse, miks invaliidid vinguvad nii palju. Öeldakse, et kui sa pole valimas käinud siis ei või sa ka hädaldada. Mina parafraseeriks: kui sa SKP-d ei tooda siis ole vait. Küll neile ka antakse, aga kõigepealt peavad ikka need saama, kes seda väärivad.

Tundmatuks jääda sooviva avaliku elu arvamusliider avaldab arvamust!

2009-11-03T22:49:00.006+02:00

Juba pikka aega on käinud poleemika vabadussamba üle. Mida ta meile siis sümboliseerib? Toob ta meile siis vabadust juurde, mida nii mõnigi neist praegustest sambapüstitajatest paarkümmend aastat tagasi juba tõid? Ma loodan, et mitte, sest siis oleks ju meie praeguses õitsvas demokraatlikus riigis sellest puudu. Mis eesmärk on siis sellel ilusal klaasmastil?

Ma ei mõista eriti inimesi, kes istuvad pea kakskümmend aastat laua ümber ja mõtlevad siis ühel päeval, et meil on sümbolit vaja kuna aateline noorsugu on kohutavalt kokku kuivanud. Meil on vaja sümbolit, mille poole inimesed paari aasta pärast ja ka tulevikus vaataksid ja nendiksid: jah, näe olid ikka mehed. Ja mis saab veel paremini sümboliseerida meid, kes me oleme juba teist aastakümmet nii mõistmatute nägudega üksteist vahtinud kui vabadussammas.

Tekkib jällegi küsimus, kelle vabadusest me räägime? Muidugi loob see vabaduse ja pinna uute sodimiste ja siis nende sodijate otsimiseks, aga seda saab ütelda kõigi uusehitiste kohta.

Hiljuti paigaldati jällegi uue/vana ausamba nurgakivi. Ma saan aru, et seda ausammast on vaja inimestele, kes selle konkreetse sündmusega kokku puutusid. Teistele ei tähenda see midagi. Andke andeks, aga minu sugulasi seal ei surnud, mina ise ei ole nii vana, et olla nelja kadunukese hulgas. Või on see propaganda, mille eesmärk on üles soendada tollased rahvuspinged?

Milleks meil on vaja siis vabadussammast? Selleks, et tekitada inimestes ülevat tunnet ja juhtida tähelepanu kõrvale tegematajätmistelt tehtule? Või tahetakse vabadus panna sinna samba otsa, et inimene ei saaks ilma redelita seda isegi nuusutada? Nojah, ühest küljest on muidugi see ilus küll kui vabadus sealt ülevalt kaugele kätte paistab. Siis saab juba eemalt välismaalastele näidata, et näe - meil on ka selline asi olemas. Ei ole ainult Kokakoola ja Poola dressid.

Täielik tõde Imelisest Esmeraldast!

2009-11-03T22:38:00.004+02:00

Mind on pannud imestama, miks inimesed ikka veel küsivad, kas võib usaldada. Ajakirjad ikka veel trükivad sellise soolapuhuja reklaame. On siis rahapuudus täesti nii suur või on kellegi kuri käsk, et peab?

Uurisin siin jupp aega, et kellega meil tegemist on. Üldinfo eestis:

Estdirect Office OÜ
Registrikood 11118360
Puuvilla 19 TALLINN 10314
Telefon - 6606619 PK 51, Narva mnt. 1 Tallinn 10502

Tegevusalad:

Salendavad preparaadid
Suured maasikapuud
Raamatud
õnnetoovad amuletid
Rinna suurenduse preparaadid
Numeroloogia ja ennustamine

Salendavad preparaadid

Maalehes, siin, teatakse rääkida, et pärast Estdirect Office OÜ AOSA FIT siirupi kasutamist kaal hoopis tõusis.
Firma perenaine teatas sellepeale, et preparaadi mõju on individuaalne.

Siin, Pärnu Postimehes, on huvipakkuv artikkel, kus pakutakse inimesele posti teel salenemis programmis osalemist. Kuidas on võimalik, et fiirma saadab inimesele, kes pole tema teenuseid kasutanud, isikliku kirja.

Järgnevalt mõned lingid, mida on võimalik leida inimestest, kelle nimel selliseid kõhnumise preparaate reklaamitakse:
Lahjumisguru Margarita Drozd - tõlkimata versioon sloveenia keelsest foorumist ja google tõlkest läbi lastud versioon samast. Leedu konkurentsi ameti pressiteade, kus Margaritaga seotud firma saab eksitava reklaami eest trahvi.
Kristina ehk. Cristina Spano - ainus asi, mida oli võimalik leida.
Ja firmad: Svelt Cola, AOSA FIT tootja. Ainus leid.

Suured maasikapuud

Kuigi on ka teistsuguseid arvamusi siis siin ma selliseid arvamusi ei edasta. Neid saab vabalt ka netist ise otsida, selle asemel reporteri video. Niipalju veel, et imemaasikate nimi on Mont Everest - samas kui Mount Everest pidi tõesti eksisteerima pole sellest sordist aiandusspetsialistid kuulnudki. No tulevad meelde '90-date Daidas ja Sonya, milliste fiirmamärkidega ei kopeeritud küll tuntud firmade nimetusi, aga kindlasti taotleti visuaalset sarnasust kvaliteetse kaubaga. Ja veel üks naljakas fakt selle sordi aretas üks euroopa aednik ...

... pildistasin siis salaja ühte oletatavat aednikku. Kes see aretaja tegelikult oli - ei oska arvata.

Raamatud

Minu kuus saladust. Suur saladuste raamat / Esmeralda
Margarita Drozdi meetod : kuidas dieedita saledaks saada

Õnnetoovad amuletid

Paljud kindlasti mäletavad televisioonis just puudutatud teemat, kus kergeusklik naisterahvas sai mingi tundmatust metallist kõki omanikuks. Kes ei tea siis lugege. Samast allikast on pärit sõrmus, mida reklaamib Ewa Kasprzyk, kes on vist ainukesena neist reklaaminägudest olemas. Samas ei leidnud mina selle inimese ja sõrmusega seotud sensatsiooni vahel mingit seost. Asi võib muidugi selles olla, et ma ei oska piisavalt erinevaid slaavi keeli.

Rinnasuurendus preparaadid

Postimees edastab teate, et imerohus sisalduvat ekstrageeni polegi olemas.
Reporter samal teemal.

Lõpuks veel mõned lingid:

Kliinik.ee - lõpus mainitakse veel mingit FIT toodet.
Postimees - ei oska küll ütelda, kust selline eesnimi, aga räägitakse jälle Drozdist.
Postimees - ekstrageene pole olemas. Ekstrageen - aine, mida lubatakse ühes rinna suurendus preparaadis.
Tarbijakaitse aastaaruanne 2005, mida on kahjuks PDF fail. Lehekülg 127.
Samuti PDF: Tarbijakaitse seaduse muudatused, lk. 43. - Alati keelatud eksitavad kauplemisvõtted, piltki juures.

Ja selle kõige peale veel küsitakse, et kas on usaldusväärne. Mina ütlen: "Kindel jah!"

Ja kellel huvi tekkis: info@estdiroff.ee - alati võib ühendust võtta ja endale midagi ilusat tellida!